Inimene ei tohi aega kinni jääda, teab Ain Lutsepp, kes oskab hinnata nii olnut kui ka tulevat | Foto: Siim Semiskar

Ain Lutsepp: kui veel poisikest hinges, pole elu kõige hullem

Nõmme Leht nr.04/Persoon

Draamateatri näitleja Ain Lutsepp ei armasta endast palju rääkida. Intervjuusid annab ta seetõttu harva. Nõmme Lehele teeb kevadel 65. sünnipäeva tähistanud mees aga erandi, sest oma armsast kodukandist võib ta mõne loo pajatada küll. Ja nii, nagu mujalt tulija võib kergesti Nõmme väikeste tänavate vahel ära eksida, kaldume meiegi oma juturadadel põhiteemast korduvalt kõrvale.

On vaid üks teema, millel Lutsepp peatuda ei soovi. Poliitika. Ent näitleja südamele langevast raskusest võib aru saada ka sõnakestki poliitikast rääkimata. Meie rahvuse ja kultuuri pärast südant valutava inimesena polnud Lutsepal seda, mil moel meie armsat kodumaad juhitakse, kerge vaadata Riigikogus olles ega ka nüüd, poliitikast taandununa. “Valet on palju,” ohkab neli aastat parlamendis töötanud Lutsepp, kes naaseb sügisel tõsiselt teatritegemise juurde.

Et intervjuu ajal istuvad vastakuti näitekunsti austav spordiajakirjanik ja spordist lugu pidav teatriinimene, kulgeb tunniajane vestlus linnulennul. Ometi tunneb loo autor end usutluse ajal veidi ebakindlalt, sest tajub, et pole suurte elukogemuste ja teadmistega Lutsepale võrdne vestluspartner. Intervjueerija tunneb end intervueeritava kõrval umbes samamoodi, nagu Lutsepp tundis end poisikesena Kivimäe saunas Voldemar Panso ja Jüri Järvetiga tuttavaks saades. “Mis tutvus see oli! Nemad olid siin (osutab kätega kõrgele üles) ja mina siin (langetab käed laua alla),” muigab näitleja. Nagu intervjuu käigus selgub, pole Panso ja Järvet sugugi ainsad Eesti kultuuriloo suurkujud, kellega Lutsepal on olnud õnn Nõmmel kokku sattuda.

Ain, alustan intervjuud ebatavalise küsimusega. Milline on teie suhe spordiga?

(Muheleb.) Minu kõige esimene kokkupuude tippspordiga – kui seda nii võib öelda – leidis aset poisipõlves, kui töötasin Nõmme turul. Täpset vanust ma ei mäleta, aga ütlesin igatahes “tere” Paul Keresele. Keres oli veidi üllatunud ja küsis, kust ma teda tean. Vastasin, et me poistega teame küll teda. Male on selline omamoodi tippsport. Nõmmel ringi liikudes on mul olnud ka au näiteks Friedebert Tuglast teretada.

Aga sporti tegid Nõmmel nooruses vist kõik, sest väljas viibimine, liikumine ja mängimine käis elu juurde. (Lõbusalt.) Seepärast jäi kooliajal nii mõnigi tund vahele. Tegelesime suusatamise, korvpalli, jalgpalli, võrkpalli ja ka näiteks kergejõustikuga. Ise organiseerisime, ise võistlesime ja ise autasustasime. Meil oli üks vanem poiss, kes organiseeris isegi diplomid. Toona polnud veel linn nii täis ehitatud – meil oli muuhulgas oma kõrgus- ja kaugushüppekast. Olen Mustamäe väikseimast suusahüppemäestki alla tulnud. Samuti oli üks mägi Pääsküla karjääris. Kaotaja oli see, kes kukkus. Kui hingamine taastus, tõusid üles ja hüppasid edasi.

Spordiinimesi on Nõmmel elanud omajagu, alustades maadluse olümpiavõitjast Johannes Kotkasest ning lõpetades korvpallurite Priit Tomsoni ja Aleksei Tammistega. Tammiste juhendas lausa Draamateatri korvpallimeeskonda, mistõttu temaga oli suhtlus tihedam.

Kui palju te täna sporti jälgite?

Ilmselt isegi rohkem kui tavaline spordisõber. Täna hommikulgi vaatasin, et Manchester United tegi eile (intervjuu on tehtud teisipäeval, 20. augustil – toim.) Inglismaa kõrgliigas 1:1 viigi Wolverhamptoniga. (Paul) Pogba ei saanud seejuures penaltit sisse. Meil on sõpradega ennustusvõistlused nii jalgpalli MM-i kui EM-i ajal. Just tippsport on see, mis mind tõmbab. Jalgpall, korvpall, ralli, vormel 1, kergejõustik, kindlasti ka tennis. Eriti vägevad on Suure slämmi turniirid. Näiteks tänavune Wimbledoni finaal, kus kohtusid Roger Federer ja Novak Djokovic. Milline mänguilu! See oli tõeline elamus. Mõtlen tihti, milline peab olema inimese ettevalmistus, et sedasi väljakul mängida ja olla. On suur kunst nii suure pinge all lõdvestunult esineda.

Kui palju te ise täna end liigutate?

Varem oli mul Nõmmel oma jooksuring, aga praeguseks olen sellest loobunud. Nüüd jalutan ja ujun. Olengi viimasel ajal liiga vähe ujumas käinud, pean end korrale kutsuma ja jälle rohkem käima hakkama.

Spordiajakirjanik on oma vastused kätte saanud. Läheme nüüd päris elu juurde. Kas te olete Nõmmel elanud sünnist saati?

Jah, olen Nõmmelt pärit. Mu isa ehitas Jannseni piirkonda maja, kus mina elan tänaseni. Ma arvan, et Nõmme on parim elamiskoht Tallinnas. Siin on ruumi ja avarust. (Muigab.) Ja meil on mõistlikud naabrid. Mingeid pingeid pole, kõigiga saab suhelda. Nõmmel on kõik käe-jala juures – turg, poed, pargid, kergliiklusteed, polikliinik. Meil on Tallinna parim turg. Seal käin vahel niisama, joon kohvi või vaatan ringi. (Naerab.) Ja midagi jääb ikka näppude vahele.

Nõmmel on palju kauneid paiku. Mulle meeldib Glehni kuju turu juures. (Mõtlikult.) See on üks väga hästi õnnestunud skulptuur. Glehni park, Pääsküla raba, kodukant. Oi, ja Mustamäe mägi! Seal on mõnus vahel lihtsalt kaugele vaadata. Nõmmel on hea! Uusasumid, mis ehitatakse, ei köida mind.

Kui palju on Nõmme aja jooksul muutunud?

Omajagu. Eks ta ole puhtamaks saanud. Pargid ja tänavad on välja ehitatud. Juurde on ehitatud terviseradu, et loodus paremini välja kannataks varasemast suuremat koormust. Ja autodeuputus on Nõmmelegi nüüd jõudnud, kuigi see pole muidugi võrreldav Lasnamäe, Mustamäe ja Õismäega. Ma ei tea, kuidas seda reguleerima peaks.

Kui palju on teie eluajal inimesed muutunud ja kas nõmmeka tunneb kohe tänaval ära?

Palju uusi inimesi on tulnud küll. Ma pole sellele kunagi nii mõelnud, aga oma kodutänaval käies saan kohe aru, kas tegu on nõmmekaga. Aga muutumine ise on elu loomulik osa. (Muheleb.) Nagu ütleb Samuel Beckett: aeg närbub ja niriseb. (Muutub tõsisemaks.) Vahel öeldakse “oi, kuidas kunagi oli”. Aga nüüd on! Inimene ei saa aega kinni jääda. Ajas elamine on väga oluline.

Milline aastaaeg teile enim sümpatiseerib?

Kevadel köidab mind tärkamise jõud ja sügisel värvid. Aga lemmikut otseselt pole. Kõik oleneb ilmadest ja sellest, kelle ümber sa oled. See on oluline. (Naerab.) Heade inimestega elab kõik aastaajad üle.

Olete varasemalt öelnud, et teie elus on olnud perioode, mil teid tervitatakse tänaval kui “Kevade” Tõnissoni, “M-klubi” Majesteeti ja “Pilvede all” Albertit.

See asi pole mind kunagi puudutanud. Kui 14-aastaselt näitlejateed alustad ja (kuulsus) pähe ei hakka, siis ei teki ka probleeme. Majesteediks kutsujaid enam pole, aga Tõnisson ja Albert vahel ikka öeldakse. (Muigab.) Kärakamehed ütlevad hoopis nii: (teeb madalat häält.) “Tere, Ain!”

Suhteliselt noore mehena pean tunnistama, et “Kevade” kõrval mäletan teid just 1990ndate keskel eetris olnud telesarjast M-klubi. Paistis, et selle sarja sünni üle polnud hea meel üksnes vaatajatel, vaid ka tegijatel endil.

Eestis on mitmeid pikka aega eetris olnud seriaale. M-klubi oli aga erandlik ja omamoodi klassika. Ma mäletan, et alguses oli sarja tegemisel pingeid üsna palju, eelkõige materiaalsetel põhjustel. Aga siis hakkas ta toimima. M-klubis sai kokku haruldaselt kihvt seltskond Eesti näitlejaid. See kollegiaalsus… Vaevalt selline mõnu, mida M-klubi tegemine pakkus, niisugusel kujul kunagi kordub. Minu hinnangul sai see sari ka õigel hetkel läbi.

Eriliseks kujunes M-klubi ka ilmselt varalahkunud Jüri Krjukovi tõttu.

Jah, ta oli siis juba minemas. (Mõtlikult.) Aga Jüri oli sedavõrd mehine, et ta suutis… Toime tulla. Ja eks me vahel ikka rääkisime haigusest ka.

Viimastel aastatel on lahkunud mitmed armastatud näitlejad – Lembit Ulfsak, Aarne Üksküla, Roman Baskin, hiljuti Tõnu Aav. Kui tähtsad need inimesed teie jaoks olid?

(Pikk mõttepaus.) Lahkunud on inimesed, kes olid minu jaoks väga olulised. Need olid inimesed, kellega oli kokku saades alati millestki rääkida. Ja ma ei pea silmas ainult teatrit. Kahju, et nii on läinud, kuid sellistesse asjadesse ei saa midagi parata.

Kas peale tulevad sama tasemega näitlejad?

Kindlasti tulevad. Andekaid noori inimesi on teatris väga palju. Küsimus on nüüd selles, kui palju neil töökust ja õnne on. Tähtis on see, et noor näitleja saaks tööd, mis teda arendab. Tööpakkumisi ja võimalusi on tänapäeval tohutult palju, aga oluline on leida ja valida sellised tööd, mis edasi viivad. Ja siis ühel hetkel… (Muigab.) Saadakse paremaks!

Ilmselt aitab ka aeg paremaks saada.

Aeg ise ka, jah. Teater on üleüldse ajaline kunst, mis toimub ainult sel ajamomendil, kui näitlejad on laval. Iga etendus on näitleja jaoks erinev, kuigi kõrvalt tundub sama. Aeg on läinud üleüldse palju kiiremaks. (Lõbusal toonil.) See võib olla muidugi ka minu viga, kuna vanemaks saadeks kulub kõigi asjade tegemiseks rohkem aega. Noorena ärkasin ja astusin paari minuti pärast koduuksest välja, nüüd läheb juba voodist tõusmiseks kümme minutit. Seepärast ka tundub, et aeg lendab.

Minu 68-aastane isa ütleb, et ta tunneb end soliidsest east hoolimata hinges poisikesena. Kas ka teie tunnete midagi sarnast?

(Muigab.) Madis Kõiv on selle kohta ühe novelli kaudu väga ilusti öelnud: “Elu aeg ma olen olnud nagu poisike, aga millal see meheiga oli, ei mäleta.” Ma ei saa öelda, et ma tunnen ennast noorena, kui selg on valus ja muud kohad ka vahel, aga nõustun: kui veel poisikest natuke sees on, siis pole elu kõige hullem (naerab muhedalt.).

Kui palju te täna loete?

(Jääb mõtlema.) Loen küll pidevalt, aga peaksin rohkem lugema. Pooleliolevaid raamatuid on voodi kõrval ja mujalgi kümneid. Hea luule on see, mida ma pidevalt loen. Ja uuemaid asju loen ka. Ja erialast kirjandust, et asjadega kursis olla. Põhiasjad tuleb aeg-ajalt üle lugeda, sest nendest teostest leiab alati midagi uut või ununenut. Näiteks Tammsaare. Ma ei saa öelda, et oleksin palju teda lugenud, aga kaks osa lugesin enne “Tõe ja õiguse” filmi vaatamist üle. Mulle läks see film muidugi väga-väga korda. (Suure austusega.) See on uuema aja film ja mul on väga hea meel, et see sündis. Kiitus tegijate ees. See on hästi tehtud, üles ehitatud, lavastatud ja mängitud. Film jookseb sujuvalt.

Teist saab uue teatrihooaja alguses taas täiskohaga näitleja. Millises vormis tunnete end olevat?

Mängisin ka kogu Riigikogu-aja üht tükki, lisaks oli seriaal ja igasugused lugemised. Ent vahe on ikkagi sees olnud. Vormi jõudmiseks on olemas harjutused ja muu treening. Peamine on aga ikkagi erialane töö – see loob mõtlemise ja hoiab vormis. Pean endale selgeks tegema, millises seisus olen.
Kas rolle jagub?

Teatris on mul praegu käsil mitmed tööd, aga neist kõigist pole vaja veel rääkida. Tööst puudu pole, pigem tuleb valikuid teha. Töö kvaliteet on tähtsam kui rollide tähtsus.

Kas teatris täistuuridel tagasi olla on hea?

Ma olen Draamateatris töötanud nii kaua (1980. aastast), et kui seal kohvikus istun ja kohvi joon, siis polekski nagu ära olnud. Ma mäletan, et Jüri Järvet oli kunagi kolm nädalat kuskil ära käinud ja kui tagasi tuli, siis küsis: kas me istusime viimati eile siin? Teater elab. Seal on vaba ja hea olla.

Millised lavastused on teie jaoks isiklikus plaanis kõige meeldejäävamad olnud?

Mul pole sellist asja, ent Madis Kõivu näitemängud on eluliselt tähtsad olnud. Need on minu käsitlusi muutnud, maailmapilti avardanud ja palju juurde lugema sundinud. Kuid olulisi töid on olnud palju.

Lõpetuseks, lubage küsida, kas te saatusse usute?

(Mõtleb pikalt.) Ma ei tea, kas see on saatus, aga elus – vähemalt minu omas – on olnud sellised juhused, mis on kogemata minuni tulnud. Ma olen nad vastu võtnud. Aga ma ei oska öelda, kas see on saatus. Vahel lihtsalt imestan, et minuga on niimoodi läinud oma töös ja eraelus. Ju siis on saatus ikkagi oma kätt näidanud, kuigi ka ise pidin mingil moel midagi tegema. Ja õnne peab ka elus olema.


Ain Lutsepp Nõmme rongijaamas | Foto: Siim Semiskar

Kuidas Jüri Järvet Kivimäe saunas “Hamletiks” valmistus

Kaheksa aastat tagasi maha lammutatud Kivimäe saunas käisid kümblemas mitmed Eesti teatri suurkujud. Lapsepõlves koos isaga sauna külastanud Ain Lutsepal oli au just sel moel tuttavaks saada Voldemar Panso ja Jüri Järvetiga.

“Järvet käis saunas ringi, kapp kaenla all, ja rääkis iseendaga. Ma arvan, et ta harjutas seal meie kuulsa “Hamleti” (lavastatud 1966) Claudiuse rolli. Pansoga jäid minu kohtumised väga põgusaks, aga Järvetiga oli ka hilisemas elus olulisi ja meeldivaid kohtumisi. Sain temalt mitu eluks tähtsat õppetundi. Heas mõttes. Üks kord kutsus ta mind vaatama filmimisel duublit, aga õhtuks oli ta ära väsinud. Nii otsustas ta duubli teha järgmisel hommikul uuesti. Ja see, mida ta hommikul teistmoodi tegi, oli pisike asi, aga muutis kogu stseeni väga palju. Sellistel hetkedel näed, milline on mõne näitleja suurus ja mida ta endalt nõuab,” ütleb Lutsepp.

Tekst: Karl Rinaldo
Fotod: Siim Semiskar

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

*

Loe ka (Nõmme Leht nr.04)

Nõmmekate vaba aeg

Nõmme üheks peamiseks südameks on Nõmme turg, kus saavad kokku erinevad inimesed,…

Mine Üles
Inline
Inline