-Allar ja Anna Levandi | Foto: Ingrid Veidenberg

Allar ja Anna Levandi: Nõmmel võiks võtta veidi vabamalt

Nõmme Leht nr.01/Persoon

A Armastatud abielupaar, olümpiamedalist Allar Levandi ja tema uisutreenerist abikaasa Anna ei kujuta ettegi, et nende kodu võiks asuda mujal kui Nõmme mändide all.

Allari Nõmme-armastus algas juba 1980-ndatel, kui ta Mustamäe poisina Nõmmele trenni käis. „Elasin Vilde teel ja sõitsin pea iga päev Nõmmele, sest siin oli suusahüppemägi. Selle aja oluline märksõna oli minu jaoks ka Nõmme kultuurikeskus ehk kultra, kus me Generaator M-i käisime kuulamas. See oli mu tolle aja lemmikbänd,“ meenutab Allar väikese nostalgiaga hääles.

Abielludes Annaga elati alul Kristiines neljatoalises korteris ja aastal 2000 asus paar otsima päris oma kodu. Esimeseks valikukohaks sai Nõmme ja pakkumise leidis Anna tollal veel paberil ilmunud ajalehest Soov. „No mis need eestlase nõudmised oma kodule muud on, kui et mets oleks lähedal, asuks mere ääres, jõe kaldal, kaubanduskeskus oleks kõrval ja kesklinna külje all,“ loetleb Allar naerdes. Anna täiendab, et peaaegu kõik need tingimused olidki täidetud kohas, mille ette nad 2000. aasta lumerohkel talvel sõitsid.

„Kui ilus siin oli! Mets, vaikus, lumi. Otsustasime kohe ära, et tahame siin elada,“ ütleb Anna. Levandite kodu asub liivaluitelise metsa ääres, kus kõik on tõepoolest käe-jala kauguses. Isegi „meri“ ehk Ülemiste järv jääb majast vaid paarisaja meetri kaugusele. Rääkimata asjaolust, et kesklinna jõuab rohelise laine korral seitsme minutiga. 1800-ruutmeetrisel krundil asus kaks maja, mis olid üksteise külge ehitatud. Üks pärines 1929. aastast ja teine oli ehitatud kümme aastat hiljem. Krunti koos majadega ostes arvestasid Levandid, et maju on võimalik renoveerida, ent kahjuks oli majadest alles vaid mädapuru. Need tuli maani maha võtta ja ehitada asemele täiesti uus.

Rong ei hirmuta meid üldse. See on pigem romantiline. Aga, kui kolisime siia, siis oli küll päris hirmus. Ööpäeva jooksul sõitis meie aia tagant mööda 17 suurt rongi. Kui kaubarong öösel majast mööda läks, oli tunne, et sõda on alanud ja tankid tulevad. Kogu maja värises. – Anna Levandi

Arhitekt viis ellu kõik pererahva unistused – kahekorruselises majas on ruumi kõigile ja see on heledates värvitoonides. Kollasel majal on punane kivikatus. Kolmest pojast on praeguseks majja elama jäänud vaid 12-aastane Arlet, aga Annal on mõte, et ehk noorem võsu jääbki kodumajja ja saab tulevikus endale kogu vabaks jäänud teise korruse koos eraldi sissekäiguga. Nii Allari kui ka Anna tingimuseks on, et majas peab kindlasti olema saun. Ja kamin. Samuti sahver, kus õunu, moose ja kartuleid hoida. „Minu tingimus oli ka kõrged laed. Mul olid Moskva korteris kõrged laed ja ma lihtsalt ei saa elada madalate lagedega kodus. Esimene tellimus arhitektile oli, et mitte vähem kui kolm meetrit! Ühes maja osas on lagede kõrguseks lausa viis meetrit. Sinna tegi vitraažikunstnik meie pere initsiaalidega AL vitraaži,“ räägib Anna.

Meie vestluse ajal tuhiseb aia tagant mööda rong, jaama jõudes vilet lastes. Kuidas on võimalik harjuda pideva rongiliiklusega? „Rong ei hirmuta meid üldse,“ ütleb Anna. „See on pigem romantiline. Aga, kui kolisime siia, siis oli küll päris hirmus. Ööpäeva jooksul sõitis meie aia tagant mööda 17 suurt rongi. Kui kaubarong öösel majast mööda läks, oli tunne, et sõda on alanud ja tankid tulevad. Kogu maja värises,“ meenutab Anna. Allari sõnul talusid nad rongimüra aastakene-kaks, siis kadusid rasked kaubarongid Nõmme raudteedelt ära. „Kaks suurt rongi lähevad nüüd päeval, sel ajal oleme tööl. Muidu lendavad vaikselt ainult porgandid. Ja tuututavad, sest siin lähedal on üleminekukoht.“

Trepikivid Hispaaniast kaasa

Ajapikku on elu majas paika loksunud ja iga asi oma õige koha leidnud. Näiteks on muutunud sauna asukoht. Pererahvas otsustas, et kola täis garaaži ei ole sellisel kujul üldse vaja ja asemele ehitati hoopis mõnus saunakompleks, kust saab astuda siseõue terrassile, vaatega metsale. Aastatega on lisandunud aeda lehtla, õues grillimiseks kõrgem terrass ja Allari lemmikpaik – kasvuhoone. Nõmme Lehe külaskäigu ajal noppis Allar sealt punaseid tomateid ja rohelisi paprikaid. Kõik oma käega kasvatatud. Anna pärusmaa on avapeenrad, kust on hea noppida kurke ja maitserohelist. No ja muidugi rosaarium, mis on rajatud õueala kõrgemale kohale. Seda on Anna aastatega rohkelt täiendanud ja Nõmme liivast pinnast arvestades on tema roosid uskumatult jõulised ja õiterohked.

Anna ja Allar on väsimatud kodukaunistajad. Selle ilmekaks näiteks on maja ees asuv trepp, mille kivid tõid nad kolmekesi – tassida aitas ka noorem poeg Arlet – seljakottides Hispaaniast koju. Vaeva oli, aga sellist soojades värvides treppi pole Nõmmel kellelgi.

Elu majas tähendab pidevat tegutsemist: saad ühe nurga korda, kohe on tarvis hakata teist kõpitsema. Anna sõnul sai Allarist majja kolides täiesti teine mees. „Korteris oli Allar külaline. Tal ei olnud huvi asju teha. Aga majas on Allar peremees. Nii kui siia kolisime, tekkis talle kohe labidas kätte. Tal tekkis huvi koha vastu, kus elab. Ma ei pea Allarile siin midagi ütlema, ta kogu aeg midagi teeb,“ kiidab Anna abikaasat.

Oma vanalinn ja järv

Levandite üks lemmiktegevusi on sõita jalgratastega mööda Nõmmet ja vaadata maju. Anna lemmikmaja asub Liiva rongipeatuses, aga selle otstarbest pole ta Nõmmel elatud aja jooksul aru saanud. „See on imeilus paekivist maja, aga selle aknad on laudadega kinni löödud ja midagi seal ei toimu,“ sõnab ta. Allari pilk puhkab, nähes, et Hiiu staadionil mängitakse taas jalgpalli. „Varem oli see mahajäetud paik. Kes tahtis, käis seal ketast heitmas või koera pissitamas,“ konstateerib ta. Allarile meeldivad ka Männiku karjäärid. Just oma metsikuse tõttu. „Mulle meeldib, et neid ei ole n-ö ära reguleeritud. Võid vabalt ka oma koera ujutada,“ sõnab Allar.

Mõlema Nõmme patrioodi unistus on aga, et Ülemiste järv tehtaks nõmmekatele lahti. Anna ja Allar mäletavad veel aega, mil järve ümbritsevas aias olid augud sees ja seal käidi illegaalselt ujumas. „Loodan väga, et meie ühiskond areneb ükskord nii kaugele, et järvest joogivee võtmine ei takista seal ujumas käimist. Võiks järve avada mõttega, et uues puhketsoonis oleksid inimesed viisakad ja ei reostaks. Ja järvel võiks saada ringi sõita ka vesiratastega. Kõigil oleks tore,“ unistab Anna.

Korteris oli Allar külaline. Tal ei olnud huvi asju teha. Aga majas on Allar peremees. Nii kui siia kolisime, tekkis talle kohe labidas kätte. – Anna Levandi

Allari unistus seostub Nõmme keskusega. Kui oleks võimalik, muudaks Allar selle autovabaks. Tema sõnul oleks see siis nagu Nõmme väike vanalinn, kus saaksid toimetada välikohvikud ja inimesed rahulikult jalutada. Kui juba unistamiseks läks, viiksid Levandid raudteeülesõidukohtadel liikluse maa alla. Sest tüütu tõkkepuude taga seismine Nõmme tuiksoontel tundub meie kiires elutempos olevat väga ajast ja arust.

Mis aga Levandeid vahel kulmu kergitama paneb, on Nõmme peenhäälestatud reeglid. Mida kõike siin ei tohi! „Kui tahame, et Nõmme elaks ja areneks, siis olgem inimlikud!“ ütleb Anna. Ja Allar jätkab: „Ei tohiks kõike keelata! Andke neid reegleid natuke vabamaks. Las mõni, kel on rohkem raha, ehitab vähe suurema maja. See muudab Nõmmet mitmekesisemaks ja kaasaegsemaks. Kõike ei pea nii palju reeglitega maha suruma.“ Anna hinnangul 25 % majadest lihtsalt lagunevad, sest müüakse neid küll kõrge hinnaga, aga nende renoveerimine läheks üüratult kalliks. „Ostad, aga ei saa lammutada, vaid pead saepuru renoveerima,“ sõnab Anna. Mõlemad on samas ühel meelel, et Nõmme stiili võiks püüda säilitada ka siin uut maja ehitades.

Anna ja Allari lemmikud:

  1. Nõmme turg kui mõnus suhtluskeskus
  2. Trummi tänava spordikeskus, kus saab sportida nii suvel kui ka talvel
  3. Nõmme rahu ja vaikus (kui öösiti vaid koerad ei hauguks)

Tekst ja fotod: Ingrid Veidenberg

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

*

Loe ka (Nõmme Leht nr.01)

Mine Üles
Inline
Inline