Lööklause „Päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi!“ tuli käibele 1960-ndatel ja seda lausa üleliidulise kampaania korras. Õigupoolest ongi lausung tõlgitud vene keelest: „Солнце, воздух и вода – наши лучшие друзья!“1 Seda kolumni kirjutama hakates leidsin internetist, et keegi on lööklauset muigamisi täiendanud: „Водка, секс и пироги – наши лучшие враги!“2 Kuuekümnendatel läks… Loe edasi...
Olin kuuene või seitsmene, kui käisin üksinda kinos „Võit“ pühapäevasel lasteseansil, koduteel jäin aga vahtima kassipoegi, kes olid ühel naisterahval kenasti korvi sees. Et kas meeldivad, küsiti minult ja mina noogutasin – seepeale kingiti üks kassipoeg mulle. Tõin ta põues koju, ise ütlemata õnnelik, ema aga ohkas väga-väga raskelt. Asja arutati naabritega – meie majas… Loe edasi...
1960-ndate alguses peeti oluliseks, et noored inimesed õpiksid kenasti tantsima ja koolides hakati korraldama peotantsukursusi. Mina tegin läbi lausa kahed: esimese kuuendas klassis, kui käisin 27. koolis (praeguses Rahumäe põhikoolis) ja teised kaheksandas, kui olin viidud õppima Mustamäele 44. keskkooli. Õpetajad olid suurepärased. Ei mäleta küll enam, kummal kursusel just, kuid ühtedel neist õpetas meid… Loe edasi...
Ma ei oska hinnata, kas neid asju, mis teevad Nõmme elanikest nõmmekad, on vähe, palju või parasjagu. Üks selliseid on kahtlemata maastik, maastikust saadav kogemus või lausa elamus. Maastikukogemuse rollist inimese enesetajus on pikemalt kirjutanud Valdur Mikita ja ma ei hakka tema raamatuid siin ümber jutustama – kes lugenud pole, sel seisab Mikita müüdipurustus ja… Loe edasi...
