-Vladislav Koržets | Foto: Ave Maria Mõistlik/Wikipedia

Eluviisirikkusest

Koržetsi kolumn/Nõmme Leht nr.05

Eluviis ehk elulaad (inglise k. lifestyle), igapäevase elukorralduse viis
(riietumine, elukoht, tarbimisharjumused) ja valikud, mis on tihti
omased kindlale sotsiaalsele rühmale, vanusele või isikutüübile.
-Vikipeedia

Elurikkus ehk bioloogiline mitmekesisus tõsteti kilbile 1992. aastal Rio de Janeiro konventsiooniga ja sestsaadik on elurikkuse säilitamine pugenud põhimõttena inimeste ajudesse üsna suures osast maailmast, sealhulgas ka Nõmmel. Sellele on vahel väga mugav viidata. Toon näite. Mõneteist aasta eest sugenes Nõmme aedadesse plahvatuslikult palju tigusid, kes mugisid mõnuga kõike rohelist, mis ette jäi. Hoolikad aiapidajad muudkui korjasid ja korjasid neid ämbrite kaupa, ohkisid ja kurtsid. Ja ütlesid mullegi üle aia, et kui mina samuti ei korja, siis pole ka nende tööst kasu, sest teod roomavad meie õuelt nende juurde. Et aga mina eriti küürutada ei viitsinud, siis proovisin neile tutvustada Rio de Janeiro konventsiooni põhimõtteid, mille peale nad ohkasid eriti sügavalt. Minu poolt oli muidugi tegemist demagoogiaga, sest tegelikult ei kaitsnud ma elurikkust, vaid oma vääramatut õigust olla laisk ja lohakas ning seeläbi hoopis eluviisirikkust. Viimase nimeks on ka kultuuriline mitmekesisus ja see on vastukaaluks globaalsele monokultuurile, millesse maailm on libisemas. Muide, kultuurilise mitmekesisuse kaitse deklaratsioon võeti UNESCO poolt vastu juba 2001. aastal, kuid tigudevaidluse ajal ma seda veel kahjuks ei teadnud. Tegelikult on naabrid olnud mu eluviisi suhtes vägagi sallivad. Näiteks toimus mõnekümne aasta eest mu õuel üsna sageli võrdlemisi lärmakaid aiapidusid, mis ei lõppenud sugugi ontlikult kell 23.00, vaid kestsid mõnikord varavalgeni. Kui seda ehk ka hingepõhjas pahaks pandi, siis välja ikkagi ei üteldud, militsionääride kutsumisest rääkimata. Aitäh neile tagantjärgi!

Seda lugu ajendas mind tegelikult kirjutama juhtum, mis leidis aset augustikuus, kui televisioonist jooksis läbi lugu Nõmmel aset leidvast tülist naabrite vahel: üks neist süüdistas teist selles, et tolle aed pole küllalt korras. Nõmmelaste seas äratas asi üksjagu tähelepanu, kusjuures FB-postitustes kaldus sümpaatia selgelt süüdistatava, eaka kabetreeneri ja Nõmme aukodaniku poole. Salvestuselt oli näha, et polnud selle mehe aias hullu lahti midagi, kuid küsimus ei olegi ju selles, kui korras või korrast ära aed oli, vaid kanges tahtmises naabrile ette kirjutada, milline see peab olema. Ma julgengi siinkohal küsida, et kas kõik inimesed peavadki Nõmmel ja üleüldse olema usinad, lõhnastatud, karsked, edukad jne? Kõik majad värskelt värvitud, tarad terved, põõsad pügatud ja muru niidetud? Kus on siin eluviisirikkus?

Kunagi 1970-ndatel juhtusin vestlema ühe teoloogiatudengiga ja kui kohvik kinni pandi, läksime juttu jätkama tema poole. Ta elas Lilleküla kandis ühe vanema usuteadlase majas, kes ise oli Tallinnast ära sõitnud. Maja oli madal ja selle ukseni viis värava juurest kitsas rada, mille tegi veelgi kitsamaks kahel pool kasvav väga kõrge rohi. Ülevalt küünitasid üle raja õunapuude ja kreekide oksad, mistõttu tuli väga sügavalt kummarduda. Ma ei mäleta enam, mis tarka juttu me ajasime või mis veini selle juurde jõime, aga seda aeda mäletan ma selgesti – just metsikuks muutunud aed puudutas mind nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Umbes samal ajal jalutasin kord kunstnikest sõpradega Kopli lahe ääres Merimetsa kandis ja nad ütlesid mulle, et tule, me näitame midagi. Näitasidki. Keegi oli mere äärde külvanud lapikese maisi, mis oli juba nii suureks kasvanud, et tõlvikud küljes. Kes? Miks? Võin vaid ette kujutada kedagi, kellele tema linlik eluviis oli sedavõrd võõras, et ta pidi oma kurbuse leevendamiseks väikest salapõldu harima.

Läinud suvel pani üks ärimees Tallinna südalinnas Harjumäele kartulid maha. Ta tegi seda, et linnavalitsust omandivaidluse asjus õrritada. Provokatsioon õnnestuski: talle taheti sobimatu teo pärast vägev trahv väänata, kuid selgus, et selleks pole paslikku seadust. Minu jaoks on aga tegu ise suurem kui oli selle ajend – kartulipõld südalinnas on ikka tõeliselt vägev kujund. Lausa kahju, et ta seda „päriselt“ ei teinud, kinnitamaks õigust elada siin ilmas just nii, nagu ta õigeks peab. Hoidmaks eluviisirikkust.

Eluviis on ajas muutuv nii üksikisikute kui ka inimrühmade jaoks. Läinud sajandi keskel olid paljud nõmmelased esimese põlve linlased, kelle jaoks oli enesestmõistetav kasvatada aias köögivilju ja/või pidada kitse, küülikuid või kanu. Nüüd on nõmmekad hoopis linlikumad ja tegelevad enamasti hoolika muruniitmisega. Ja kui varemalt hoidis majaomanik hoolikalt alles iga lauaotsa või plekitüki, sest mine tea, millal seda tarvis läheb, siis nüüd viiakse kogu kola julmalt prügimäele, sest iga kell saab hankida uue ja parema. Aga siiski on ka neid, kelle aias kasvab muru kõrgeks rohuks või kes ei raatsigi lammutada halli ja poolviltust kuurilobudikku. Mis siis, et mõnele ei meeldi.

Lõpetuseks panen loo sappa ühe sügislaulu. Eluviisi-teemaga on see seotud vaid läbi kurvavõitu tõdemise, et, oojah!, ei ole inimesele antud linnuna liuelda…

Linnud võtavad end ritta,
lähevad siit täiega.
Taevast langeb linnusitta,
mis jääb maha meiega.

Meie seda taevast paska
põldudesse künname.
Olgugi, et elu raske,
küll me välja kanname.

Inimene taevasinas,
porgandpaljas, tiivutu,
kena linnurivi ninas
olekski na siivutu.

Teele-teele, kurekesed,
üle ilma-maa.
Tööle-tööle, kerekesed,
ei me ilma saa.

Vladislav Koržets,
Nõmme elanik aastast 1953

Märksõnad:

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

*

Loe ka (Koržetsi kolumn)

Päike, õhk ja vesi

Lööklause „Päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi!“ tuli käibele…

Kräunuv Nõmme

Olin kuuene või seitsmene, kui käisin üksinda kinos „Võit“ pühapäevasel lasteseansil, koduteel…

Tša-tša-tšaa!

1960-ndate alguses peeti oluliseks, et noored inimesed õpiksid kenasti tantsima ja koolides…

Nõmme nõlval

Ma ei oska hinnata, kas neid asju, mis teevad Nõmme elanikest nõmmekad,…

Mine Üles
Inline
Inline