-Hannes Hermaküla | Foto: Merlin Stamm

Hannes Hermaküla: igas nõmmekas on soovi olla naabrist parem

Nõmme Leht nr.02/Persoon

T Tunda rõõmu elust, mis on antud. Olla õigel ajal õiges kohas ja enesega rahul. Need on juhtmõtted, mida Hannes Hermaküla igapäevarutiinis silmas peab.

Nõmme Leht kutsus armastatud telenäo Hannes Hermaküla Pääskülas Manta majas asuvasse restorani „Jah, kallis!“ hommikusöögile, et Nõmmel elava teleajakirjanikuga pisut juttu puhuda. Hannes on just vändanud ratta seljas Nõmmelt Kiili auto järele ja jõudnud nüüd tagasi Nõmmele. Hommikusöögi rikkalikku menüüd nähes lähevad tal silmad särama, aga spordimehena teeb ta kindla ja terveks päevaks energiat andva valiku – hommikupuder toormoosiga.

Hannesest õhkub rõõmu, rahulolu ja värskust. Ta toimetab igapäevaselt saates “Ringvaade”, tehes populaarsesse telemagasini põnevaid lugusid elust meie ümber. Teletöö pole aga Hannese ainus kirg – ta viib läbi ka paarisuhtekoolitusi, kus õpetab sassi läinud suhetega abielupaare tekkinud suhete sasipuntrast tervena välja tulema.

Milline on Sinu tavapärane hommik?

Unine, väga uimane. Tahaksin väga magada. Käin hommikuti külma duši all või maal olles tiigis. Ärkan aeglaselt, sõna otseses mõttes uimerdan ringi ja valmistan endale neljaviljapudru marjadega. Kõige hullemad on need hommikud, mil pean talvehommikul kell 6 näiteks Otepääle võttele sõitma.

Kas külm dušš ebameeldiv ei ole?

Ei, see on mõnus. Sealt saab terveks päevaks siukse hea laksu kätte.

Kui oluline on Sinu jaoks tervislik elustiil?

Hirmus oluline! Ma arvan, et tervislik elustiil tähendab vähest stressi. Kui sul ei ole eriti sisemisi pingeid ja suudad neid maandada. See kõik hakkab aga nagu ikka seestpoolt pihta. Toitun teadlikult suhteliselt tervislikult, kuigi ma pole kunagi eriline hamburgeriarmastaja olnud. Samuti olen teinud terve elu sporti, alustasin juba kolme-aastaselt. Liikumine on elustiil.

Kui palju suunad oma lapsi tervislikkuse ja sportlikkuse suunas?

Jah, siin ei ole neil valikut. (naerab) Mu mõlemad pojad on väga spordilembesed õnneks. See oli ka mu ema nõue kunagi, et lapsed peavad sporti tegema. Sport hoiab jamadest eemale, pole aega tegeleda igasugu lollustega, vaid peab trenni tegema. 50-aastaselt on ikka väga oluline, et jõuad trepist üles minna, ei ähi, vaid tunned end mõnusalt.

Kui varakult Sa hommikul käe nutitelefoni järgi sirutad?

Mitte eriti vara, ma ei kontrolli eriti telefoni. Mul ei ole ka Facebooki, Twitterit ega Instagrami… Mul on kilogramm (naerab). Kasutan ikka nutitelefoni, loen uudiseid kui vaba aega on, aga tegelikult ikka vähe.

Kaua oled Nõmmel elanud?

Olen sündinud Nõmmel, olen patrioot. Pärast Ameerikast tagasi tulekut olen koos abikaasaga viimased 20 aastat siin elanud.

Mis Sulle Nõmmel meeldib?

Spordirajad, mets, loodus, rahu, eramajad – kõik. Mulle meeldib, et võin talvel juba oma kodumaja ees suusad alla panna ja rajale sõita. Naudin ka siinset naabritunnet, Mustamäel ja Lasnamäel sellist ei teki.

Mida saaks Nõmmel paremini teha?

(Mõtleb) Kui päris ausalt, siis mind häirivad need suured kolisevad prügiautod, mis hommikuti kogu küla üles ajavad. See süsteem võiks olla veidi paremini läbi mõeldud.

Kas Nõmme inimesed teretavad spordirajal?

Kõik inimesed on siin toredad ja ma sunnin neid teretama (naerab). Presidenti ka alati tervitan spordirajal ja soovin “Jõudu!” Mulle meeldib siirus ja lahkus ning seda kohtab kõikjal üha rohkem, üritan väga ka ise seda järgida. Inimesed tihti ehmatavad selle peale.

Kui palju tahab nõmmekas olla naabrist parem?

Meis kõigis on seda soovi (muheleb). Ma tahan ka olla parem kui Muttika (Jüri Muttika, kolleeg “Ringvaatest” – M.S.). Tunnen ka tohutut survet, et peaksin oma maja ilusamaks ja uhkemaks ehitama. Mingis mõttes on see eluterve konkurents, aga kui ainult see ongi elu mõte, siis on vähe vildakas.

Sa tundud asjalik inimene, aga oled sügavalt usklik. Milles usk Sind aitab?

See on väga hea küsimus, sest mu elul polnud viga midagi. Alles viimasel ajal on olnud selliseid keerulisemaid seiku, seoses erinevate inimeste kaotusega ja puudega poja sünniga. Kui mina usklikuks hakkasin, oli mu elu väga hea, mul polnud millestki puudus, oli raha ja kõike. Aga minu jaoks ei olnud elul mingit erilist mõtet. Mind vaevas minust vanemate inimeste elu perspektiiv. Mehed käisid tööl ja elasid tavalist elu ning nende ainus rõõm oli käia jahil, et end pärast seda täis juua. Vaatasin seda kõrvalt ja mõtlesin: appi, mis mõte sel kõigel on? Kas see on ka minu väljavaade järgmiseks 70-80 aastaks? Olen nagu kärbes, lendan ringi ja suren siis ära. Mis on minu eesmärk siin elus? See oli asi, mis mind juba 15-aastaselt vaevas.

Oma lapsi kasvatad täna samuti kristlike vaadetega?

Jah, kindlasti, sest mina ja mu naine oleme kristlased ja meie lapsed on sündinud kristlikusse perre. Aga ma ei survesta neid. See mulle Jumala puhul meeldibki, et ta ei survesta kedagi. Ta laseb sul olla täpselt see, kes olla tahad. Samamoodi käitun ka oma lastega.

Teed lisaks teletööle ka paarisuhtekoolitusi. Kellele on need koolitused mõeldud?

Need on mõeldud paaridele, kes on mõnda aega juba koos olnud. Paarid, kes tahavad oma suhet veidi parandada. Tahes tahtmata tekib argielus rutiin, arusaamatused ja teemad, millest ei taheta rääkida. See ei ole teraapia ega nõustamine, vaid koolituse vorm, kus paarid omavahel päris palju töötavad. Eelkõige on see mõeldud paaridele, kes tahavad suhtesse särtsu ja kindlust juurde. Võib juhtuda, et kõnnid teinekord nagu tupiktänavasse – koolitus aitabki analüüsida ennast, iseenda sisse vaadata ja lahendusi otsida. Olen olnud tänaseks 28 aastat abielus ja eks igasuguseid aegu on tulnud ette, aga ma tahan olla täna koos just selle inimesega ja see ongi kõige olulisem.

Tänane ühiskond õhutab õnnelik olema ja levinud on suhtumine, et elu lõpuni ei pea ühe kaaslasega koos olema. Mis arvad sellest?

Jah, näen, et selline mentaliteet levib, ent ma ei arva, et see on õige. Vastupidi, see on enese välja vabandamine ja läbikukkumine. On väga huvitav, et näiteks koeraga me nii ei tee: ah, tüütas ära, vahetan välja. Lastega ka nagu mitte. Pinnapealne tarbimiskultuur pressib peale lääne maailmast – me enam ei paranda, vaid vahetame välja. Jah, majanduse arengu mõttes on see arusaadav, aga tegelik probleem on selles, et inimesed ei oska omavahel suhelda. Püütakse end välja vabandada ja hakatakse rääkima polügaamiast jne. Samas on see ju ilmselge, et kui mees ja naine saavad lapse, on lapse jaoks kõige parem kasvada oma vanemate juures. Lapse jaoks on suurim kingitus üksteisest hoolivad vanemad. Minul sellist keskkonda kahjuks ei olnud, aga naudin võimalust, et saan pakkuda seda oma lastele.

Elasid vahepeal Ameerikas. Millega seal tegelesid?

Lahkusin usulispoliitilise pagulasena, tahtsin usuvabadust. Ma ei sallinud riiigikorda, mis diskrimineeris inimesi ja eiras inimõigusi. Mul on olnud väikesest peale vabadusejanu ja ma ei saanud aru, miks pean elama siin võõrvõimu all. Juba lapsena mõtlesin, kuidas siit minema saada. Ameerikas elasingi pagulase elu, õppisin inglise keelt, hakkasin ka tööl käima, abiellusime naisega ja läksime piiblikolledžisse õppima.

Miks tulid tagasi Eestisse?

Tulime tagasi eelkõige sellepärast, et tahtsime piiblikolledžit lõpetades teha erialast tööd siin Eestis. Meil oli pakkumisi ka Ameerikas, aga tahtsime siin kirikuvaldkonnas töötada.

Kas on siis olemas american dream ja kas kogesid seda?

Muidugi on, samamoodi on ka estonian dream. American dream ongi see, et saad töö eest elamisväärset palka ja saad nautida elu. See on iga lääne maailma dream. Me miskipärast halvustame seda, aga kõik hakkab ju meist endist ja meie suhtumisest.

Mis on inimväärse ühiskonna alustala?

Mina arvan, et väärtused. Põhjus, miks mulle kristlus meeldib, peitubki selles, et usus on väärtused paigas. Ei ole kahtepidi mõistmist. Ei öelda, et igaühel on oma tõde. 10 käsku on väga selged, nendele on ehitatud ka meie kohtu- ja õigussüsteem. On väga selged tõekspidamised: sa ei tohi tappa, ei tohi varastada, pead austama vanemaid inimesi jne.

Mis on Sinu jaoks elu mõte?

Tunda rõõmu elust, mis mulle on antud. Austada Loojat, kes on mulle selle elu andnud. Kasvatada üles lapsed ja luua neile hästi mõnus keskkond, kus nad saavad end turvaliselt tunda. Mulle meeldib mõelda, et et elu on lill. Elu on minu jaoks, mina ei ole elu jaoks. Maailm on minu jaoks, mina ei ole maailma jaoks. Aeg on minu jaoks, aga mina ei ole aja jaoks. Elu mõte on olla õigel ajal õiges kohas ja enesega rahul.

Kuidas tead, et oled õigel ajal õiges kohas?

Ma küsin seda Looja käest, pean temaga aru. Põhiline on rahu südames ja ausus enese vastu.

Kuidas teie pere jõule tähistab?

Jõuluõhtul käime kirikus. See traditsioon on mul juba lapsepõlvest. Mäletan kirikutes lauldud jõululaule ja laes rippuvaid jõulutähti. Nüüd, teadlike kristlastena, on see meie jaoks väga oluline püha, sest nagu mitmed jõululauludki ütlevad: meile on antud lapsuke taevast, kellest sai inimkonna messias. Jõuluõhtul vaatame, mis kuuse alla on ilmunud ja sööme jõulusööke. Jõulupühade lõpus sõidame tavaliselt abikaasa õele Rootsi külla.

Mäletan oma esimesi jõule Nõmmel aastal 1972. Miskipärast tõmbasid vanemad kardinad ette, et väljast meie kuusepuud näha ei oleks. Ühel hetkel koputas keegi ukse taga ja keset krõbedat talveilm tuli sisse üles kääritud pükstega paljasjalgne, tagurpidi kasukaga mees, kes ütles, et ta on jõuluvana, aga tegelikult oli hoopis onu Tõnu (näitleja Tõnu Tepandi – M.S.). Kõik oli põnev ja salapärane.

Toote alati ka kuuse tuppa?

Jõulukuusk on meil alati olnud. Tõsi küll, vahel ka tehiskuusk, kui ei ole viitsimist päris kuusega mässata.

Milliseid sööke teie jõululaualt leiab?

Jõululaud on meil vähem traditsiooniline. Hapukapsas ja pohlamoos on alati olnud ning enamasti ka piparkoogid, aga tavapärase seaprae asemel on meil tavaliselt kana, part, kalkun või hoopis lõhe.

Küsis ja pani kirja: Merlin Stamm

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

*

Loe ka (Nõmme Leht nr.02)

Tša-tša-tšaa!

1960-ndate alguses peeti oluliseks, et noored inimesed õpiksid kenasti tantsima ja koolides…

Mine Üles
Inline
Inline