-Vladislav Koržets | Foto: Ave Maria Mõistlik/Wikipedia

Kräunuv Nõmme

Koržetsi kolumn/Nõmme Leht nr.03

Olin kuuene või seitsmene, kui käisin üksinda kinos „Võit“ pühapäevasel lasteseansil, koduteel jäin aga vahtima kassipoegi, kes olid ühel naisterahval kenasti korvi sees. Et kas meeldivad, küsiti minult ja mina noogutasin – seepeale kingiti üks kassipoeg mulle. Tõin ta põues koju, ise ütlemata õnnelik, ema aga ohkas väga-väga raskelt. Asja arutati naabritega – meie majas elas tollal kaheksa perekonda, kuid vastu keegi ei olnud või siis ei ütelnud seda välja. Eks kassist oli kasu ka. Polnud harvad need hommikud, mil köögis oli pliidi ette rivistatud kolm-neli mahamurtud hiirt. Ja veel oli sellel kassil komme käia kindlal kellaajal bussipeatuses vastas mu töölt tuleval emal. Ühel päeval teda seal ootamas enam ei olnud. Ja ei olnud enam üldse. Järgmise kassipoja tõi mulle aastaid hiljem kirjanik Rudolf Rimmel, pühendunud kassiinimene. See kass nurrus ennast täiega mu hinge. Kui mu kõht valutas, tuli ta just selle valutava koha peale lamama; ta suisa õrnutses minuga ja usaldas mind sedavõrd, et kord televiisorit vaadates avastasin, et kass sünnitab oma poegi otse minu sülle.

Et keda see kassivärk huvitab? Kui sirvida Facebooki Nõmmekate grupi postitusi, siis näib, et üsna paljusid. Kusjuures teema on tundlik, ehk moekamalt üteldes sensitiivne. Põhiküsimuseks on see, kas või mil määral peab kassiomanik oma lemmiklooma kontrolli all hoidma, piirama tema liikumis-, linnumurdmis-, paljunemis-, urineerimis- ja muid vabadusi. Ja konfliktideks on Nõmme pinnas vägagi soodne. Kunagi heitis naabrimees mulle üsna pahaselt ette, et tema toidab oma aias oravaid, aga minu kass käib neid seal ahistamas – et hoidku ma kassi vaid oma hoovis nagu eeskiri seda ette näeb. Mul polnud vastuseks muud pomiseda, kui et Nõmmel on kassidel ikka olnud voli vabalt ringi käia ja et ega orav pole ju ka teab mis süütu loomake, rotlane tegelikult, kes linnupoegadele sugugi armu ei anna. Panin siiski kassile kellukese kaelarihma külge, aga kassimait arendas oma varitsemisoskust sedavõrd, et – kelluke kellukeseks – ühel päeval oli murtud lind jälle keset õue. Meie praegune kass on juba üsna vana, mistõttu õue on hakanud nüüd väisama nooremad ning tugevamad kassid, kes kipuvad meie Miisule liiga tegema. Eks neid ole ka hurjutatud, ent selle hurjutamise eest kuses keegi neist täis pojapoja saapad, mis õues ukse taga seisid. Pole just meeldiv tõik ega lõhn. Üldse on oma ja võõra kassiga umbes samamoodi nagu muruniidukiga. Olete ju tähele pannud, kui kimeda ja tüütu häälega töötavad naabrite niidukid, samal ajal enda oma sumiseb-põriseb üsna meeldivalt.

Kräun kassipidamise eripärade üle jääb kestma seni, kuni Nõmme on Nõmme, ei küla ega linn. Hoiakud ja ka eeskirjad muutuvad paraku aina linnalikemaks: et kass olgu kiibistatud, registreeritud ja käigu õues vaid oheliku otsas. Küla kahjuks kahaneb: veel kümnekonna aasta eest äratas mind hommikuti üleüleaedse hoovist kostev kukelaul; poole sajandi eest peeti siin ka küülikuid või koguni sigu, isegi paar hobust oli siis veel Nõmmel. Nüüd kire või hirnu ise. Täismõõdus linnas ei ole õiget olemiskohta enam muile kui inimestele, Nõmmel veel on. Nõmme ei ole õnneks veel üksnes inimeste Nõmme, vaid see on ka puude ja põõsaste Nõmme, lindude Nõmme, oravate Nõmme ja ka kasside Nõmme. Ja mida kauem, seda parem. Kräunuv Nõmme on ka nurruv Nõmme.

Meeleparandus

Kass murdis jälle orava
ja tassis ukse ette.
Ma pidin talle lugema
taas pühakirja ette.

Kass kuulas seda hoolega
ja alandlikult nurrus:
ma loodan, lõpuks tema sees
ehk tõesti miskit murdus.

Sai mulda käbikuningas
me ühisjõul ja -nõul.
Ma hingepalve lugesin,
kass ütles lihtsalt näu.

Vladislav Koržets,
Nõmme elanik aastast 1953

Märksõnad:

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

*

Loe ka (Koržetsi kolumn)

Tša-tša-tšaa!

1960-ndate alguses peeti oluliseks, et noored inimesed õpiksid kenasti tantsima ja koolides…

Nõmme nõlval

Ma ei oska hinnata, kas neid asju, mis teevad Nõmme elanikest nõmmekad,…

Mine Üles
Inline
Inline