Nõmme kõrts 19. sajandi lõpul | Foto: Leho Lõhmuse kogu

Nõmme linnaks saamise lugu

Nõmme Leht nr.05/Olustik

Tänavu 12. novembril tähistati Nõmmel linnaõiguste saamise 93. aastapäeva. Esimese Eesti Vabariigi ajal aastatel 1926-1940 omas Nõmme linnaõigust ning sellega sai teoks Nikolai Von Glehni kunagine prohvetlik ennustus, kui ta 1873. aastal väidetavalt ütles ajaloolised sõnad: “Seia saagu linn!” Kutsusime appi eesti ajaloolase ja muinsuskaitsja Leho Lõhmuse, kes ise on põline nõmmekas ning kirjutanud kümneid raamatuid piirkonna ajaloo erinevatest tahkudest. Kuna põnevat materjali on palju, siis jagasime artikli kaheks osaks – käesolevas lehenumbris heidame kiire pilgu Nõmme ajaloole enne Nõukogude Liidu okupatsiooni.

Von Glehni unistus

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli Nõmme peaaegu asustamata. Hõreda männimetsaga kaetud ala läbisid Viljandi- ja Pärnu-suunalised teed ning metsatee Saku mõisani. Vanemates ürikutes mainitakse suurima asustusena 13. sajandil rajatud Pääsküla küla. 1371. aastal mainitakse praeguse Nõmme territooriumil asuvat Hohenhaupti ehk Kõrgepead (Glehni lossi asupaik) vaid Tallinna sarase ühe punktina. Vanadelt kaartidelt on täheldatud veel mõni ehitis, nagu Mägedevahe (Meggedewahe Krog, 1689) ja Nõmme kõrts (Nöme, 1798).

“19. sajandi keskel hakkasid tallinlased üha rohkem käima roheluses “siniste mägede” juures. Kaugelt vaadates oli Mustamägi justkui sinises vines ja see tõmbas inimesi loodusesse. Võileivad ja kohati ka midagi kangemat kaasas, istuti murul ja peeti pidu. 1870 sai valmis Peterburg – Tallinn – Paldiski raudtee ja suvitajad kirjutasid raudteevalitsusele kirja, et siin võiks peatus olla. 1872. aasta 15. juunil avatigi tollase nimetusega “Peatus 7. verstal”. Paar aastat hiljem nimetati peatus Nõmmeks,” räägib Lõhmus.

Aastatel 1821–1919 kuulusid Nõmme alad Jälgimäe mõisale, mille omanik oli Glehnide perekond. 1886. aastal ehitas Nikolai von Glehn Mustamäe nõlvale endale uue kodu – Hohenhaupti lossi (nn Glehni loss) -, jättes nii Jälgimäe mõisa kõrvalmõisaks. 1873. aastal andis Von Glehn piirkonnas välja esimese suvituskrundi ning tal oli kohe algusest peale lennukas idee, et siia peaks tulema linn.

“Esimene välja antud krunt oli praeguse Idakaare tänava piirkonnas. Glehni tõsistest plaanidest Nõmmele linn tekitada andis märku seegi, et tänased Mai ja Mai põik pidid olema Nõmme raekoja asukohaks. Sama koha peal oli algselt ka siinne esimene saun-vesiravila. Sellest kandist pidi saama Nõmme keskus. Möödunud sajandi alguses tekkisid Nõmmele juba ka suuremad sanatooriumid, mis olid mõeldud rikkamate klientide teenindamiseks. 1907. aastal praeguse Valdeku ja Ravila tänava ristumiskohas rajatud Volkmanni sanatoorium oli esimene taoline ning sealseks eripäraks oli tuulejõul töötav elektrijaam. Tolle aja kohta moodsad veepumbad töötasid elektri jõul ja tehti ka elektriravi,” kirjeldab Lõhmus.

Pummeldamiskohast linnaks

1900-ndate alguses oligi Nõmme tallinlaste jaoks lähedalasuv kuurort ja nõmmekad ise käisid omakorda tööl peamiselt Tallinnas. Nõmme esimeseks suureks tööstuseks oli 1910. aastal asutatud Silikaadi tehas. “Nõmme kasvas päris jõudsalt, kui 1900-ndate alguses oli umbes tuhat alalist elanikku ning esimese maailmasõja alguses juba 4000. Suurte pühade ajal käis Nõmmel pidutsemas kümneid tuhandeid inimesi. Tallinlaste jaoks oli Nõmme hinnatud pummeldamiskoht. Siinsetes kõrtsides olid ka n-ö soojad kabinetid. Lõbustusäri oli siin väga kõval tasemel ja sanatooriumite tõttu nimetati piirkonda ka Tallinna kopsudeks.”

Nõmme arengus ühe olulise verstapostina oli Tuletõrje Seltsi asutamine 1910. aastal. Enne seda ei oldud nõus kohalikke maju kindlustama, kuna Tallinnast poleks tuletõrje enne maja mahapõlemist kohale jõudnud. I maailmasõja ajal hakkas kõnealune selts ka omavalitsuse kohustusi üle võtma ning 1917 asutati kohalik miilitsakomitee ning samal aastal, täpsemalt 12. septembril, sai Nõmme aleviõigused. “1926. aaastaks jõudis Nõmme elanike arv 10 000 peale ning sellega oldi Eestis kõige suuremaks aleviks. Alevi kesised võimalused maksude korjamiseks ja allumine maavalitsusele (linnad olid aste kõrgemal ja allusid siseministeeriumile – S.S.) pani Nõmme taotlema endale linnaõigusi. 12. novembril 1926 tuli kuulus telegramm, et Nõmme on linnaõigused saanud,” toob Lõhmus välja ajaloolise kuupäeva.

Viimasest alevivanemast Alfred Lukinist sai automaatselt Nõmme esimene linnapea, kes oli ametis kolm kuud, kuni 1927. aasta veebruaris tõusis esimeste linnavolikogu valimiste järel ametipostile Johannes Lindemann. Kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni punavõimu poolt jõudis mitmeid aastaid Nõmme linnapeana töötada Ludvig Ojaveski ning Saksa okupatsiooni ajal täitis neid kohuseid Voldemar Sõjamägi.

Nõmme hiigelmajad

Linnaõiguste saamine 1926. aastal andis hoogu Nõmme infrastruktuuri arengule ning esimesena hakkasid keskuses kinnisvara arendama vennad Kahrod. Mehed, kellel Sangastes oli oma tellisetehas, panid Nõmme keskuses 1930-ndatel püsti kaks maja, mis senini on linnaosa südames selgelt äratuntavad. Rahvasuus kutsuti neid hooneid Kahrode pilvelõhkujateks.

Esimesena valmis praegu muuhulgas Von Glehni teatri koduks olev Pärnu mnt 326 hoone. 1931. aasta 20. detsembri Päevaleht kirjutas artiklis, mille nimi oli “Hiigelmaja Nõmmele” nii: “Sangaste telliskivitehase omanik Jakob Kahro on asunud turuplatsi ääre ehitama hiigelmaja, mis oma kahesaja-ruutsüllalise* põrandapinnaga ületab Tallinna suuremad majad. See suur hoone tuleb kolmekordne telliskivist ehitis ja arvatakse maksma minevat umbes 18 miljonit senti. Maja alumisele korrale ehitatakse kaheksa kauplusruumi, kuna teisele korrale tuleb rida bürooruume ja suur kinosaal umbes 300–350 inimesele. Kolmas kord jääb elukorteriteks. Hoone püstitamiseks läheb tarvis umbes 700.000 telliskivi, mis kõik Sangaste raudteel kohale veetakse. Peale selle kulub ehituseks veel 15 platvormi puumaterjali. Üksi aknaklaas maja akendele läheb maksma ümmarguselt üks miljon senti.”

Veel jõudsid Jakob ja Karl Kahro valmis ehitada praeguse Pärnu mnt 328 hoone ning lisaks nende arendustele ehitas tööstur Karl Dulder praeguse aadressiga Jaama 11 hoone, kus nüüd asub Nõmme Tervisekeskus. Neljanda suurhoonena kerkis Nõmme südamesse hetkel Jaama 1 aadressil asuv maja, kus pikalt on tegutsenud raamatupood. Viienda ehitusena kavandati Raudtee ja Mai tänava nurgale pangamaja ja võimlat, kuhu pidid tulema esinduslikud ruumid mitmetele asutustele ja seltsidele ning spordisaal koos keegliraja ja lasketiiruga. Aga see jäigi vaid plaaniks, kuna uus sõda tuli peale.

Tegelikult pidi Nõmme keskmeks saama praegune Vabaduse puiestee äärne Hiiu kant. Koos linnaõiguste omistamisega tellitud esimene generaalplaan nägi peatänavana ette Hiiu tänavat ja Hiiu raudteejaamast pidi saama Nõmme põhiline transpordisõlm. Hiiu tänavale oli kavandatud ka Nõmme raekoda. “Aga,” muigab ajaloolane Lõhmus kavalalt ja jätkab: “Kahrod ehitasid oma n-ö pilvelõhkujad, üürisid seal küllalt soodsalt linnavalitsusele ruumid välja ja keskus jäi siia, kus me teda ka praegusel hetkel teame olevat. Jaam, turg ja kõrts – see oligi keskus. Eks abiks oli seegi, et miljonäridel oli oma plaan, mille nad ka läbi surusid.”

Vapside keskus

Samal ajal, kui Nõmme jõudsalt arenes, toimusid ka siin tavapärased poliitilised kemplused. “Nõmme oli väga väikekodanlik, kuna siin ei olnud suurt tööstust ning palju oli kinnisvaraomanikke. Selle tõttu said 1930-ndate alguses väga suure võimu vapsid. Linnavolikogu valimistel läks vapsidele ja nende pooldajatele üle poole kohtadest,” selgitab Lõhmus toonast olukorda. Kui 1934. aastal viisid Konstantin Päts ja Johann Laidoner läbi riigipöörde, siis kõik vapside nimekirjas olnud inimesed kustutati volikogust ning linna esindusorgan töötas pikalt pooliku koosseisuga.

Nõmme linn likvideeriti koos Nõukogude Liidu okupatsiooniga 1940. aasta suvel ning Nõmme liideti Tallinnaga. Eraldi linnastaatuse äravõtmisel mängis olulist rolli just elanikkonna meelsus, kes oli väga jõuliselt toetanud vapside liikumist. Sellest, kuidas Nõmme elas üle nõukogude võimu ja kuidas linnaosa arenes pärast Eesti taasiseseisvumist, saab lugeda artikli teises osas järgmises Nõmme Lehes.

* süld – Eestis tol ajal kasutusel olnud pikkusühik vene süld on tänapäevases mõõtkavas 2,1336 meetrit.


I maailmasõda Nõmmele suurt mõju ei avaldanud, kuigi 24. veebruaril 1918 jõudsid Saksa väed Nõmmele küll. Tol kuupäeval kuulutati välja Eesti Vabariik ning nõmmekad otsustasid, et peavad ka ise sel puhul midagi tegema, kuigi punased olid veel linnas sees. Leho Lõhmus: “Tehti selline huvitav lüke, et tuletõrjujad panid ise ühe maja Nõmmel põlema, et anda üldhäire. Peidikutest haarati püssid kaasa ja võeti võim üle. Pritsimaja torni ja jaamahoonele pandi sini-must-valge lipp ning Eesti Vabariik oli sellega jõudnud ka Nõmmele. Mälestustes on hiljem kirjutatud, kuidas Saksa väed tahtsid Saue mõisast Tallinnasse sõita, aga Nõmmel peeti nad kinni ja öeldi, et siit edasi ei saa, kuna välja on kuulutatud Nõmme Tuletõrje Vabariik.”

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

*