-Vladislav Koržets | Foto: Ave Maria Mõistlik/Wikipedia

Nõmme nõlval

Koržetsi kolumn/Nõmme Leht nr.01

Ma ei oska hinnata, kas neid asju, mis teevad Nõmme elanikest nõmmekad, on vähe, palju või parasjagu. Üks selliseid on kahtlemata maastik, maastikust saadav kogemus või lausa elamus. Maastikukogemuse rollist inimese enesetajus on pikemalt kirjutanud Valdur Mikita ja ma ei hakka tema raamatuid siin ümber jutustama – kes lugenud pole, sel seisab Mikita müüdipurustus ja -ehitus veel rõõmustavalt ees. Igatahes tajub mägilane maailma teisiti kui tasandikuelanik ja metsade keskel kasvanu muudmoodi kui rannatalus sirgunu – nii laias laastus peaksid selle väitega küllap enam-vähem kõik nõustuma. Sellest johtudes julgen uskuda, et ka põlisnõmmekaid seob omavahel enam-vähem sarnane maastikukogemus, mis kõige jõulisemalt poeb meie sisse lapsepõlves.

Liiv, männid, sammal – siin-seal „mäekesed“ ja nende vahel orud. Üheks eriti silmapaistvaks osaks Nõmme maastikus on aga Mustamäe nõlv – kolme-nelja kilomeetri pikkune ja 15-18 meetri kõrgune nõlv, mis praegu on piiriks Nõmme ja Mustamäe linnaosade vahel. Kunagi oligi just selle nõlva nimeks Mustamägi või ka Mustmägi. Usutavasti on enam-vähem kõikidel põlisnõmmekatel oma nõlvakogemus ja see on üks neid asju, mis meid ühendab. Võtan nüüd enda omast mõnda pajatada.

Mu ema töötas 1950-ndate keskel Nõmmel kirjakandjana. Tal oli töökaaslane ja sõbratar, kelle tütre Tiiaga käisime mõlemad Mai tänava lasteaias. Tiia kohta öeldi naerdes, et ta on minu pruut ja ma ise hakkasin ka niimoodi uskuma. Vahel käisime emaga neil külas; nad elasid Vana-Mustamäe tänaval (tollal vist Trampliini) pisikeses majakeseks, mis oli algselt ehitatud suure maja pesuköögiks. Et elamine oli väga kitsas, saadeti meid Tiiaga ikka õue mängima. Siinsamas oli suusahüppetorn, kuhu me ei tohtinud ronida ja veidi eemal trepp, millest me ei tohtinud alla minna – võisime liikuda vaid nõlvani, mitte allapoole. Aga ka nõlva peal oli väga huvitav ja „pruut“ tutvustas mulle kohalikke vaatamisväärsusi. Üsna trepi lähedal voolas maa seest allikas. Selles sai oma käed märjaks teha. Mis aga veelgi põnevam: allika lähedal hüppasid ühed isemoodi olendid – rohukonnad. Mina polnud konna veel nii lähedalt näinud, käes hoidmisest rääkimata. Minu koduõuel Vabaduse puiesteel konnasid polnud ja Pääsküla rappa mu rännakud veel ei ulatunud. Ei oleks ma ka nüüd julenud seda loomakest kinni püüda ja kätte võtta, kui Tiia poleks ees teinud. Selles eas tüdrukud on poistest hoopis küpsemad ja ka Tiia oli minust hoopis targem. Ja ta näitas mulle üht vinget trikki! Võttis õlekõrre, torkas selle konna tagakehas olevasse augukesse ja hakkas puhuma. Konn läks suureks ja ümmarguseks. Mina tegin oma konnaga samamoodi. Ilus suvepäev oli. Tänapäeval ei tohi jõnglased mõistagi enam niimoodi toimida, sest nüüd on rohukonn looduskaitse all ja üldse.

Lähemat tutvust tegin nõlvaga mõned aastad hiljem, 1950-ndate lõpus. Siis käisin sõpradega või ka üksinda mitmeid kordi „mustakal“ hulkumas. Avastasime radasid, mida mööda üles või alla ronida, teadsime allikapaiku. Sõber Toivo noppis maast mingeid taimi, pistis suhu ja sõi ära, mina tema järel. Need olid jänesekapsad ja nende hapukas maitse tuleb nüüdki suhu. Muidugi ronisime ka vana puust suusahüppetorni otsa, ehkki see oli juba lagunemas ja sinna minemine rangelt keelatud. Mõned trepiastmed olid läbi mädanenud või hoopis puudu, aga kes siis oma hirmu tunnistada julges. Glehni loss seisis tollal veel varemetes, kuid meiesugustele kutsikatele need varemed meeldisid – just siin oli vinge kulli mängida. Alles pärast seda, kui keegi ühest teisest poistekambast seal kukkus ja mõned luud murdis, lõpetasime meiegi oma hulljulged turnimised. Üks mälestus veel: neli poissi seisab nõlval ja pissib võidu, et kelle kaar kõige kaugemale küünib. Võitja ei saa midagi peale võidu.

Talvine kohtumispaik oli teadagi „vanakas“. Poole sajandi eest oli see üksjagu järsem kui praegu ja ega igaüks julenudki sealt kohemaid suuskadega alla sõita. Sõita siiski tuli, sest pealtnägijaid oli palju – kenal talvepäeval kogunes „vanakale“ suisa sadu suusatajaid. Oli ka teisi allakihutamispaiku, näiteks „hundikas“, mille allosas oli hüpe ja selle järel sügav kauss; selle kausi ülaserva kaunistas murtud suusaotste rida.

Hoopis hiljem, kui suusatamine mind enam ei paelunud, sai koos heade kaaslastega mõnelgi korral mindud Mustamäe nõlvale veini jooma. Pole ju sugugi ükstapuha, kellega ja kuskohas sa seda teed. Ent paaril korral olen sinna läinud ka üksinda, ilma veinita ja mõistmata ka ise, miks. On lihtsalt vaja olnud.

Kui ma vaatan, kuidas poisid
võidu kaugust pissivad,
ohkan vanaissina:
„Minagi kord nõnda võisin…“

Künkast alla poisiklutte
riburada vuhises,
mis kõik mööda tuhises –
ei saa mitte enam kätte.

Kõrged nõlvad, kaldaveerud
laugemateks vajunud,
lumepilve hajunud
on mu enda kaared-keerud.

Iga tung ja iga tõmme
aegamisi kuhtumas,
igavik on juhtumas
sellel otsatumal nõmmel.

Vladislav Koržets,
Nõmme elanik aastast 1953

Märksõnad:

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

*

Loe ka (Koržetsi kolumn)

Eluviisirikkusest

Eluviis ehk elulaad (inglise k. lifestyle), igapäevase elukorralduse viis (riietumine, elukoht, tarbimisharjumused)…

Päike, õhk ja vesi

Lööklause „Päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi!“ tuli käibele…

Kräunuv Nõmme

Olin kuuene või seitsmene, kui käisin üksinda kinos „Võit“ pühapäevasel lasteseansil, koduteel…

Tša-tša-tšaa!

1960-ndate alguses peeti oluliseks, et noored inimesed õpiksid kenasti tantsima ja koolides…

Mine Üles
Inline
Inline