-Vladislav Koržets | Foto: Ave Maria Mõistlik/Wikipedia

Päike, õhk ja vesi

Koržetsi kolumn/Nõmme Leht nr.04

Lööklause „Päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi!“ tuli käibele 1960-ndatel ja seda lausa üleliidulise kampaania korras. Õigupoolest ongi lausung tõlgitud vene keelest: „Солнце, воздух и вода – наши лучшие друзья!“1 Seda kolumni kirjutama hakates leidsin internetist, et keegi on lööklauset muigamisi täiendanud: „Водка, секс и пироги – наши лучшие враги!“2

Kuuekümnendatel läks rannaelu täiega moodi: 1960. aastal hakkas elektrirong viima rahvast Klooga randa ja sinna sõitis kenamal suvepäeval tuhandeid. Rongid olid inimesi nii täis, et mõni nutikam, kes tahtis tingimata istekohta saada, sõitis Nõmmelt kõigepealt rongiga Balti jaama ja istus Klooga-Ranna rongile algpeatuses.

Päikest sai võtta ju Nõmmelgi, aga suplemisega oli kitsas. Mingeid variante siiski leidus. 50-ndate lõpus käidi näiteks Pääsküla jõe ääres. Selleks tuli sõita nr 18 bussiga lõpp-peatusesse ja paarsada meetrit piki jõge ülesvoolu minna – seal oli rohumaa, mille peal peesitada ning jões ka ujumiseks piisavalt sügavust. Põhi oli mudasevõitu, aga poisikesi see ei häirinud. Küll aga sain vägevasti ehmuda, kui leidsin jõest välja tulles oma jalgade küljest 5-6 imelikku olendit. Need olid apteegikaanid, nagu tagantjärgi tean. Elupaiga suhtes väga nõudlikud loomad, nüüd looduskaitse all ja puha. Kuid siis keerati jõgi kihva ja ristiti poiste suus Solgi-Neevaks. (Väidetavalt juhiti kusagilt Männiku poolt jõkke solgivett ning lisaks sellele hakkas tööle Pääsküla prügila, millest samuti vedelikke jõkke nõrgus – Vikipeedia väidab, et prügila rajati 1972. aastal, kuid käisin raudselt koos klassivendadega prügimäel „nooseldamas“ juba 8-9 aastat varem).

Teine koht, kus poisid 60-ndatel vahel ujumas käisid, olid Männiku liivakarjäärid. Need olid siis veel „värsked“, kõrgete ja järskude liivakallastega, ilma roheluseta. Ujuda sai küll, aga vesi oli isemoodi lõhnaga, midagi sarnast nagu hõljus lähedases Majaehituskombinaadis, kus valati kerkiva Mustamäe tarbeks paneele. Mulle see lõhn ei meeldinud.

Hoopis rohkem meeldisid mulle Nõmme/Mustamäe basseinid, sest seal käis peesitamas ka tüdrukuid ja noori naisi, kelle lähedalolek noormehi kummaliselt ergastas. Et ergastus liiga välja ei paistaks, tuli alatasa karata külma vette. Kahe pika basseini vahel asus hoone, mida kutsuti selle üldkuju pärast allveelaevaks. Esimesel korrusel paiknesid riietuskabiinid ja puhvet, teisel kohvik/restoran, mis avati õhtusel ajal. Sellesse restorani jõudsin kord minagi. Õppisin sel ajal tehnikumis arhitektuuri ja pidime koos grupivennaga minu juurde minema, et koos mingit projekti teha, aga autobussis hakkas üks meist väheke vanem tuttav pajatama imelugusid sellest, mis imelisi asju sünnib kõik õhtuti „allveelaevas“. Et sinna saabub igal õhtul rohkelt kauneid naisi vaid selleks, et leida mõne noore mehe näol endale elu- või õhtuõnn. Ei saa salata, ta rääkis meid ära – lugesime oma napid rublad kokku ning olime õhtul kolmekesi „allveelaevas“. Ja kolmekesi me seal vaid olimegi, ainus laudkond tühjas kõrtsis kurvalt likööri limpsimas. Et mõne aasta pärast põles „allveelaev“ maha, siis ei õnnestunudki mul kontrollida, kas vahel ehk tõesti pulbitses „allveelaevas“ ka õhtune elu.

Laiemas laastus tasub märkida, et 60-ndate põlvkond oli alles esimene/teine, mis enese pruunistamiseks päikest võttis. 1930-ndateni peeti ilusaks kalbet, kahvatut naist, kuni Coco Chanel avaldas enesest fotod, milledel ta oli jumekaks päevitunud. See vallandas päevitamise ja rannaelu buumi, mis kestab tänaseni. Veekogu on asja juures vajalik selle pärast, et annab suplemise näol justkui põhjuse, miks sadade või tuhandete kaupa poolpaljaina kusagil kokku saada. Miks tegelikult tullakse, seda ma küll justkui aiman, aga sõnastada kas ei oska või ei taha.

1 Päike, õhk ja vesi – meie parimad sõbrad!
2 Viin, seks ja pirukad – meie parimad vaenlased!

Näitsikud all sinitaeva
soojas suves siruli,
käed ja jalad harali,
pilke püüavad ja päeva.

Vihku seotud poiste pilgud,
pihku saadud päevake,
tumeneb siis taevake
ja seal õnnetähti vilgub.

Õnnekene vahel vilgub
igast august, igast praost.
Keset katkematut kaost
mett me mokkadele tilgub.

Nagu kärbes upud mette,
soojas suves siruli,
käed ja jalad harali.
Päeva püüdes aimad ette,
et saab öö su kätte.

Vladislav Koržets,
Nõmme elanik aastast 1953

Märksõnad:

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

*

Loe ka (Koržetsi kolumn)

Kräunuv Nõmme

Olin kuuene või seitsmene, kui käisin üksinda kinos „Võit“ pühapäevasel lasteseansil, koduteel…

Tša-tša-tšaa!

1960-ndate alguses peeti oluliseks, et noored inimesed õpiksid kenasti tantsima ja koolides…

Nõmme nõlval

Ma ei oska hinnata, kas neid asju, mis teevad Nõmme elanikest nõmmekad,…

Mine Üles
Inline
Inline