vladislav koržets

Eluviisirikkusest

Koržetsi kolumn/Nõmme Leht nr.05
-Vladislav Koržets | Foto: Ave Maria Mõistlik/Wikipedia

Eluviis ehk elulaad (inglise k. lifestyle), igapäevase elukorralduse viis
(riietumine, elukoht, tarbimisharjumused) ja valikud, mis on tihti
omased kindlale sotsiaalsele rühmale, vanusele või isikutüübile.
-Vikipeedia

Elurikkus ehk bioloogiline mitmekesisus tõsteti kilbile 1992. aastal Rio de Janeiro konventsiooniga ja sestsaadik on elurikkuse säilitamine pugenud põhimõttena inimeste ajudesse üsna suures osast maailmast, sealhulgas ka Nõmmel. Sellele on vahel väga mugav viidata. Toon näite. Mõneteist aasta eest sugenes Nõmme aedadesse plahvatuslikult palju tigusid, kes mugisid mõnuga kõike rohelist, mis ette jäi. Hoolikad aiapidajad muudkui korjasid ja korjasid neid ämbrite kaupa, ohkisid ja kurtsid. Ja ütlesid mullegi üle aia, et kui mina samuti ei korja, siis pole ka nende tööst kasu, sest teod roomavad meie õuelt nende juurde. Et aga mina eriti küürutada ei viitsinud, siis proovisin neile tutvustada Rio de Janeiro konventsiooni põhimõtteid, mille peale nad ohkasid eriti sügavalt. Minu poolt oli muidugi tegemist demagoogiaga, sest tegelikult ei kaitsnud ma elurikkust, vaid oma vääramatut õigust olla laisk ja lohakas ning seeläbi hoopis eluviisirikkust. Viimase nimeks on ka kultuuriline mitmekesisus ja see on vastukaaluks globaalsele monokultuurile, millesse maailm on libisemas. Muide, kultuurilise mitmekesisuse kaitse deklaratsioon võeti UNESCO poolt vastu juba 2001. aastal, kuid tigudevaidluse ajal ma seda veel kahjuks ei teadnud. Tegelikult on naabrid olnud mu eluviisi suhtes vägagi sallivad. Näiteks toimus mõnekümne aasta eest mu õuel üsna sageli võrdlemisi lärmakaid aiapidusid, mis ei lõppenud sugugi ontlikult kell 23.00, vaid kestsid mõnikord varavalgeni. Kui seda ehk ka hingepõhjas pahaks pandi, siis välja ikkagi ei üteldud, militsionääride kutsumisest rääkimata. Aitäh neile tagantjärgi!

Seda lugu ajendas mind tegelikult kirjutama juhtum, mis leidis aset augustikuus, kui televisioonist jooksis läbi lugu Nõmmel aset leidvast tülist naabrite vahel: üks neist süüdistas teist selles, et tolle aed pole küllalt korras. Nõmmelaste seas äratas asi üksjagu tähelepanu, kusjuures FB-postitustes kaldus sümpaatia selgelt süüdistatava, eaka kabetreeneri ja Nõmme aukodaniku poole. Salvestuselt oli näha, et polnud selle mehe aias hullu lahti midagi, kuid küsimus ei olegi ju selles, kui korras või korrast ära aed oli, vaid kanges tahtmises naabrile ette kirjutada, milline see peab olema. Ma julgengi siinkohal küsida, et kas kõik inimesed peavadki Nõmmel ja üleüldse olema usinad, lõhnastatud, karsked, edukad jne? Kõik majad värskelt värvitud, tarad terved, põõsad pügatud ja muru niidetud? Kus on siin eluviisirikkus?

Kunagi 1970-ndatel juhtusin vestlema ühe teoloogiatudengiga ja kui kohvik kinni pandi, läksime juttu jätkama tema poole. Ta elas Lilleküla kandis ühe vanema usuteadlase majas, kes ise oli Tallinnast ära sõitnud. Maja oli madal ja selle ukseni viis värava juurest kitsas rada, mille tegi veelgi kitsamaks kahel pool kasvav väga kõrge rohi. Ülevalt küünitasid üle raja õunapuude ja kreekide oksad, mistõttu tuli väga sügavalt kummarduda. Ma ei mäleta enam, mis tarka juttu me ajasime või mis veini selle juurde jõime, aga seda aeda mäletan ma selgesti – just metsikuks muutunud aed puudutas mind nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Umbes samal ajal jalutasin kord kunstnikest sõpradega Kopli lahe ääres Merimetsa kandis ja nad ütlesid mulle, et tule, me näitame midagi. Näitasidki. Keegi oli mere äärde külvanud lapikese maisi, mis oli juba nii suureks kasvanud, et tõlvikud küljes. Kes? Miks? Võin vaid ette kujutada kedagi, kellele tema linlik eluviis oli sedavõrd võõras, et ta pidi oma kurbuse leevendamiseks väikest salapõldu harima.

Läinud suvel pani üks ärimees Tallinna südalinnas Harjumäele kartulid maha. Ta tegi seda, et linnavalitsust omandivaidluse asjus õrritada. Provokatsioon õnnestuski: talle taheti sobimatu teo pärast vägev trahv väänata, kuid selgus, et selleks pole paslikku seadust. Minu jaoks on aga tegu ise suurem kui oli selle ajend – kartulipõld südalinnas on ikka tõeliselt vägev kujund. Lausa kahju, et ta seda „päriselt“ ei teinud, kinnitamaks õigust elada siin ilmas just nii, nagu ta õigeks peab. Hoidmaks eluviisirikkust.

Eluviis on ajas muutuv nii üksikisikute kui ka inimrühmade jaoks. Läinud sajandi keskel olid paljud nõmmelased esimese põlve linlased, kelle jaoks oli enesestmõistetav kasvatada aias köögivilju ja/või pidada kitse, küülikuid või kanu. Nüüd on nõmmekad hoopis linlikumad ja tegelevad enamasti hoolika muruniitmisega. Ja kui varemalt hoidis majaomanik hoolikalt alles iga lauaotsa või plekitüki, sest mine tea, millal seda tarvis läheb, siis nüüd viiakse kogu kola julmalt prügimäele, sest iga kell saab hankida uue ja parema. Aga siiski on ka neid, kelle aias kasvab muru kõrgeks rohuks või kes ei raatsigi lammutada halli ja poolviltust kuurilobudikku. Mis siis, et mõnele ei meeldi.

Lõpetuseks panen loo sappa ühe sügislaulu. Eluviisi-teemaga on see seotud vaid läbi kurvavõitu tõdemise, et, oojah!, ei ole inimesele antud linnuna liuelda…

Linnud võtavad end ritta,
lähevad siit täiega.
Taevast langeb linnusitta,
mis jääb maha meiega.

Meie seda taevast paska
põldudesse künname.
Olgugi, et elu raske,
küll me välja kanname.

Inimene taevasinas,
porgandpaljas, tiivutu,
kena linnurivi ninas
olekski na siivutu.

Teele-teele, kurekesed,
üle ilma-maa.
Tööle-tööle, kerekesed,
ei me ilma saa.

Vladislav Koržets,
Nõmme elanik aastast 1953

Päike, õhk ja vesi

Koržetsi kolumn/Nõmme Leht nr.04
-Vladislav Koržets | Foto: Ave Maria Mõistlik/Wikipedia

Lööklause „Päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi!“ tuli käibele 1960-ndatel ja seda lausa üleliidulise kampaania korras. Õigupoolest ongi lausung tõlgitud vene keelest: „Солнце, воздух и вода – наши лучшие друзья!“1 Seda kolumni kirjutama hakates leidsin internetist, et keegi on lööklauset muigamisi täiendanud: „Водка, секс и пироги – наши лучшие враги!“2

Kuuekümnendatel läks rannaelu täiega moodi: 1960. aastal hakkas elektrirong viima rahvast Klooga randa ja sinna sõitis kenamal suvepäeval tuhandeid. Rongid olid inimesi nii täis, et mõni nutikam, kes tahtis tingimata istekohta saada, sõitis Nõmmelt kõigepealt rongiga Balti jaama ja istus Klooga-Ranna rongile algpeatuses.

Päikest sai võtta ju Nõmmelgi, aga suplemisega oli kitsas. Mingeid variante siiski leidus. 50-ndate lõpus käidi näiteks Pääsküla jõe ääres. Selleks tuli sõita nr 18 bussiga lõpp-peatusesse ja paarsada meetrit piki jõge ülesvoolu minna – seal oli rohumaa, mille peal peesitada ning jões ka ujumiseks piisavalt sügavust. Põhi oli mudasevõitu, aga poisikesi see ei häirinud. Küll aga sain vägevasti ehmuda, kui leidsin jõest välja tulles oma jalgade küljest 5-6 imelikku olendit. Need olid apteegikaanid, nagu tagantjärgi tean. Elupaiga suhtes väga nõudlikud loomad, nüüd looduskaitse all ja puha. Kuid siis keerati jõgi kihva ja ristiti poiste suus Solgi-Neevaks. (Väidetavalt juhiti kusagilt Männiku poolt jõkke solgivett ning lisaks sellele hakkas tööle Pääsküla prügila, millest samuti vedelikke jõkke nõrgus – Vikipeedia väidab, et prügila rajati 1972. aastal, kuid käisin raudselt koos klassivendadega prügimäel „nooseldamas“ juba 8-9 aastat varem).

Teine koht, kus poisid 60-ndatel vahel ujumas käisid, olid Männiku liivakarjäärid. Need olid siis veel „värsked“, kõrgete ja järskude liivakallastega, ilma roheluseta. Ujuda sai küll, aga vesi oli isemoodi lõhnaga, midagi sarnast nagu hõljus lähedases Majaehituskombinaadis, kus valati kerkiva Mustamäe tarbeks paneele. Mulle see lõhn ei meeldinud.

Hoopis rohkem meeldisid mulle Nõmme/Mustamäe basseinid, sest seal käis peesitamas ka tüdrukuid ja noori naisi, kelle lähedalolek noormehi kummaliselt ergastas. Et ergastus liiga välja ei paistaks, tuli alatasa karata külma vette. Kahe pika basseini vahel asus hoone, mida kutsuti selle üldkuju pärast allveelaevaks. Esimesel korrusel paiknesid riietuskabiinid ja puhvet, teisel kohvik/restoran, mis avati õhtusel ajal. Sellesse restorani jõudsin kord minagi. Õppisin sel ajal tehnikumis arhitektuuri ja pidime koos grupivennaga minu juurde minema, et koos mingit projekti teha, aga autobussis hakkas üks meist väheke vanem tuttav pajatama imelugusid sellest, mis imelisi asju sünnib kõik õhtuti „allveelaevas“. Et sinna saabub igal õhtul rohkelt kauneid naisi vaid selleks, et leida mõne noore mehe näol endale elu- või õhtuõnn. Ei saa salata, ta rääkis meid ära – lugesime oma napid rublad kokku ning olime õhtul kolmekesi „allveelaevas“. Ja kolmekesi me seal vaid olimegi, ainus laudkond tühjas kõrtsis kurvalt likööri limpsimas. Et mõne aasta pärast põles „allveelaev“ maha, siis ei õnnestunudki mul kontrollida, kas vahel ehk tõesti pulbitses „allveelaevas“ ka õhtune elu.

Laiemas laastus tasub märkida, et 60-ndate põlvkond oli alles esimene/teine, mis enese pruunistamiseks päikest võttis. 1930-ndateni peeti ilusaks kalbet, kahvatut naist, kuni Coco Chanel avaldas enesest fotod, milledel ta oli jumekaks päevitunud. See vallandas päevitamise ja rannaelu buumi, mis kestab tänaseni. Veekogu on asja juures vajalik selle pärast, et annab suplemise näol justkui põhjuse, miks sadade või tuhandete kaupa poolpaljaina kusagil kokku saada. Miks tegelikult tullakse, seda ma küll justkui aiman, aga sõnastada kas ei oska või ei taha.

1 Päike, õhk ja vesi – meie parimad sõbrad!
2 Viin, seks ja pirukad – meie parimad vaenlased!

Näitsikud all sinitaeva
soojas suves siruli,
käed ja jalad harali,
pilke püüavad ja päeva.

Vihku seotud poiste pilgud,
pihku saadud päevake,
tumeneb siis taevake
ja seal õnnetähti vilgub.

Õnnekene vahel vilgub
igast august, igast praost.
Keset katkematut kaost
mett me mokkadele tilgub.

Nagu kärbes upud mette,
soojas suves siruli,
käed ja jalad harali.
Päeva püüdes aimad ette,
et saab öö su kätte.

Vladislav Koržets,
Nõmme elanik aastast 1953

Kräunuv Nõmme

Koržetsi kolumn/Nõmme Leht nr.03
-Vladislav Koržets | Foto: Ave Maria Mõistlik/Wikipedia

Olin kuuene või seitsmene, kui käisin üksinda kinos „Võit“ pühapäevasel lasteseansil, koduteel jäin aga vahtima kassipoegi, kes olid ühel naisterahval kenasti korvi sees. Et kas meeldivad, küsiti minult ja mina noogutasin – seepeale kingiti üks kassipoeg mulle. Tõin ta põues koju, ise ütlemata õnnelik, ema aga ohkas väga-väga raskelt. Asja arutati naabritega – meie majas elas tollal kaheksa perekonda, kuid vastu keegi ei olnud või siis ei ütelnud seda välja. Eks kassist oli kasu ka. Polnud harvad need hommikud, mil köögis oli pliidi ette rivistatud kolm-neli mahamurtud hiirt. Ja veel oli sellel kassil komme käia kindlal kellaajal bussipeatuses vastas mu töölt tuleval emal. Ühel päeval teda seal ootamas enam ei olnud. Ja ei olnud enam üldse. Järgmise kassipoja tõi mulle aastaid hiljem kirjanik Rudolf Rimmel, pühendunud kassiinimene. See kass nurrus ennast täiega mu hinge. Kui mu kõht valutas, tuli ta just selle valutava koha peale lamama; ta suisa õrnutses minuga ja usaldas mind sedavõrd, et kord televiisorit vaadates avastasin, et kass sünnitab oma poegi otse minu sülle.

Et keda see kassivärk huvitab? Kui sirvida Facebooki Nõmmekate grupi postitusi, siis näib, et üsna paljusid. Kusjuures teema on tundlik, ehk moekamalt üteldes sensitiivne. Põhiküsimuseks on see, kas või mil määral peab kassiomanik oma lemmiklooma kontrolli all hoidma, piirama tema liikumis-, linnumurdmis-, paljunemis-, urineerimis- ja muid vabadusi. Ja konfliktideks on Nõmme pinnas vägagi soodne. Kunagi heitis naabrimees mulle üsna pahaselt ette, et tema toidab oma aias oravaid, aga minu kass käib neid seal ahistamas – et hoidku ma kassi vaid oma hoovis nagu eeskiri seda ette näeb. Mul polnud vastuseks muud pomiseda, kui et Nõmmel on kassidel ikka olnud voli vabalt ringi käia ja et ega orav pole ju ka teab mis süütu loomake, rotlane tegelikult, kes linnupoegadele sugugi armu ei anna. Panin siiski kassile kellukese kaelarihma külge, aga kassimait arendas oma varitsemisoskust sedavõrd, et – kelluke kellukeseks – ühel päeval oli murtud lind jälle keset õue. Meie praegune kass on juba üsna vana, mistõttu õue on hakanud nüüd väisama nooremad ning tugevamad kassid, kes kipuvad meie Miisule liiga tegema. Eks neid ole ka hurjutatud, ent selle hurjutamise eest kuses keegi neist täis pojapoja saapad, mis õues ukse taga seisid. Pole just meeldiv tõik ega lõhn. Üldse on oma ja võõra kassiga umbes samamoodi nagu muruniidukiga. Olete ju tähele pannud, kui kimeda ja tüütu häälega töötavad naabrite niidukid, samal ajal enda oma sumiseb-põriseb üsna meeldivalt.

Kräun kassipidamise eripärade üle jääb kestma seni, kuni Nõmme on Nõmme, ei küla ega linn. Hoiakud ja ka eeskirjad muutuvad paraku aina linnalikemaks: et kass olgu kiibistatud, registreeritud ja käigu õues vaid oheliku otsas. Küla kahjuks kahaneb: veel kümnekonna aasta eest äratas mind hommikuti üleüleaedse hoovist kostev kukelaul; poole sajandi eest peeti siin ka küülikuid või koguni sigu, isegi paar hobust oli siis veel Nõmmel. Nüüd kire või hirnu ise. Täismõõdus linnas ei ole õiget olemiskohta enam muile kui inimestele, Nõmmel veel on. Nõmme ei ole õnneks veel üksnes inimeste Nõmme, vaid see on ka puude ja põõsaste Nõmme, lindude Nõmme, oravate Nõmme ja ka kasside Nõmme. Ja mida kauem, seda parem. Kräunuv Nõmme on ka nurruv Nõmme.

Meeleparandus

Kass murdis jälle orava
ja tassis ukse ette.
Ma pidin talle lugema
taas pühakirja ette.

Kass kuulas seda hoolega
ja alandlikult nurrus:
ma loodan, lõpuks tema sees
ehk tõesti miskit murdus.

Sai mulda käbikuningas
me ühisjõul ja -nõul.
Ma hingepalve lugesin,
kass ütles lihtsalt näu.

Vladislav Koržets,
Nõmme elanik aastast 1953

Tša-tša-tšaa!

Koržetsi kolumn/Nõmme Leht nr.02
-Vladislav Koržets | Foto: Ave Maria Mõistlik/Wikipedia

1960-ndate alguses peeti oluliseks, et noored inimesed õpiksid kenasti tantsima ja koolides hakati korraldama peotantsukursusi. Mina tegin läbi lausa kahed: esimese kuuendas klassis, kui käisin 27. koolis (praeguses Rahumäe põhikoolis) ja teised kaheksandas, kui olin viidud õppima Mustamäele 44. keskkooli. Õpetajad olid suurepärased. Ei mäleta küll enam, kummal kursusel just, kuid ühtedel neist õpetas meid lausa maestro Ants Tael isiklikult koos oma abikaasa Mallega. Tangogi tuli lõpuks jalgadesse. Tantsuoskuse omaks saamise kõrval oli üks väga oluline kogemus see, et klassiõed ei olnud äkki enam lihtsalt plikad, vaid kummalised olendid, kellest mõni miskipärast värises, kui surusid ta enese vastu just nii tugevasti, nagu tantsuõpetaja seda nõudis.

Aktselerant (nooruk, kel algab puberteet oluliselt varem kui tema eakaaslastel – toim) nagu ma olin, läksin juba 14-15-aastasena vahel Nõmme kultuurimajja tantsuõhtule. Selleks tuli tingimata pesta puhtaks pea ja ainuke nailonsärk. Tuli pressida püksid – viigid pidid olema kui kulda. Hipiaeg oli veel tulemata ja moes oli härrasmehelik elegants. Poeülikondades elegantsi nappis, aga peenemad poisid kandsid tollal rätsepaülikondasid – erinevus oli kaugelt näha. Minagi lasin endale juba enne 16. sünnipäeva rätsepaülikonna õmmelda – tänu elu esimesele honorarile, mille sain rolli eest „Viini postmargis“. Vestiga ja puha. Ja kingad ostsin ka: rootsi omad, kaubamärgiks „Tre Kronor“, maksid 35 rubla. Hull hind tolle aja kohta, aga vaid nii kõrge hinna tõttu neid mingil ajal poes saada oligi. Väga ilusad ja ütlemata mugavad, neid meenutades muutun nüüdki veel härdaks.

Niisiis olin lõpuks varustatud nagu esimese järgu tantsulõvi – mine, mees, ja murra! Aga ega ülikond ja simmikingad iseendast veel piigasid ära võlu, lõvile on ka lõvi südant vaja. Mina kartsin, et võin korvi saada. Need tüdrukud olid ju kõik n i i tüdrukud, nii kauged ja kättesaamatud ja enamik minust ka kogenumad ja vanemad, mõni vist lausa 20-aastane. Nii tammusingi enamuse õhtust ukseaugus, kuulasin Horre Zeigeri bigbändi – või kes just sel õhtul mängis -, kimusin fuajees suitsu ja selgitasin mõnele samasugusele tammujale varatargalt, et Sigmund Freudi järgi pole tantsimine tegelikult mitte midagi muud kui sugutungi lihtlabane sublimatsioon.

Enne tantsuõhtu lõppu võtsin end siiski reeglina kokku ja tegin ka paar-kolm tantsu ning koju kõmpides lubasin endale, et järgmine kord sööstan kohe peo alguses tantsupõrandale, sest vaid siis võib sellest ka midagi enamat tulla. Aga järgmine kord läks kõik samamoodi…

Hoopis teiseks muutus lugu siis, kui hakkasin peol käima koos kergejalgse Aunega, kellega olime üksjagu armunud. Siis purskusid kõik sambad, rumbad, tangod ja tšatšad meist fontäänina tantsupõrandale ja meid mässis enesesse sulaselge tantsurõõm, igasuguse sublimatsioonita.

Millest ma ei rääkinud? Näiteks sellest, et kultuurimaja nurga taga või siis kemmergus löödi miskipärast ninasid veriseks, kusjuures vahel tegid seda ka noored neiud. Ja sellest, et korralik sõõm piiritusveini viis minugi jalad julgemalt üle põranda nende kaunite, lummavate ja hirmuäratavate olendite poole, kes seal nii malbetena ootasid. Aga see aeg sai läbi, sest uksele koputas – või mis koputas, lausa kloppis – rock. Kõik muutus! Ei paremaks ega halvemaks, kuid ikkagi muutus.

Loo lõppu panen ühe luuletuse. Ärge otsige ülearu, et mis on selle mõte, sest luuletamine võib vahel olla just niisama mõttetu asi nagu tantsimine.

Totsid tulid tantsule,
mehepojad sansule,
terakene taskusse,
pisarake plaskusse.

Lauludega laiati,
tuhvlid jalas tuiati,
nuiadega nuiati,
ruiati ja oiati.

Nahad läksid turule,
talutütred murule,
vihmaussid mättasse,
pulgad päikserattasse.

Pillidega pilliti,
hulludega hullati,
pullidega pulliti,
tollipulki tolliti.

Läbi elu tantsides,
aina elegantsides,
tša-tša-tšaa ja rudiralla
piruett parketi alla.

Vladislav Koržets,
Nõmme elanik aastast 1953

Nõmme nõlval

Koržetsi kolumn/Nõmme Leht nr.01
-Vladislav Koržets | Foto: Ave Maria Mõistlik/Wikipedia

Ma ei oska hinnata, kas neid asju, mis teevad Nõmme elanikest nõmmekad, on vähe, palju või parasjagu. Üks selliseid on kahtlemata maastik, maastikust saadav kogemus või lausa elamus. Maastikukogemuse rollist inimese enesetajus on pikemalt kirjutanud Valdur Mikita ja ma ei hakka tema raamatuid siin ümber jutustama – kes lugenud pole, sel seisab Mikita müüdipurustus ja -ehitus veel rõõmustavalt ees. Igatahes tajub mägilane maailma teisiti kui tasandikuelanik ja metsade keskel kasvanu muudmoodi kui rannatalus sirgunu – nii laias laastus peaksid selle väitega küllap enam-vähem kõik nõustuma. Sellest johtudes julgen uskuda, et ka põlisnõmmekaid seob omavahel enam-vähem sarnane maastikukogemus, mis kõige jõulisemalt poeb meie sisse lapsepõlves.

Liiv, männid, sammal – siin-seal „mäekesed“ ja nende vahel orud. Üheks eriti silmapaistvaks osaks Nõmme maastikus on aga Mustamäe nõlv – kolme-nelja kilomeetri pikkune ja 15-18 meetri kõrgune nõlv, mis praegu on piiriks Nõmme ja Mustamäe linnaosade vahel. Kunagi oligi just selle nõlva nimeks Mustamägi või ka Mustmägi. Usutavasti on enam-vähem kõikidel põlisnõmmekatel oma nõlvakogemus ja see on üks neid asju, mis meid ühendab. Võtan nüüd enda omast mõnda pajatada.

Mu ema töötas 1950-ndate keskel Nõmmel kirjakandjana. Tal oli töökaaslane ja sõbratar, kelle tütre Tiiaga käisime mõlemad Mai tänava lasteaias. Tiia kohta öeldi naerdes, et ta on minu pruut ja ma ise hakkasin ka niimoodi uskuma. Vahel käisime emaga neil külas; nad elasid Vana-Mustamäe tänaval (tollal vist Trampliini) pisikeses majakeseks, mis oli algselt ehitatud suure maja pesuköögiks. Et elamine oli väga kitsas, saadeti meid Tiiaga ikka õue mängima. Siinsamas oli suusahüppetorn, kuhu me ei tohtinud ronida ja veidi eemal trepp, millest me ei tohtinud alla minna – võisime liikuda vaid nõlvani, mitte allapoole. Aga ka nõlva peal oli väga huvitav ja „pruut“ tutvustas mulle kohalikke vaatamisväärsusi. Üsna trepi lähedal voolas maa seest allikas. Selles sai oma käed märjaks teha. Mis aga veelgi põnevam: allika lähedal hüppasid ühed isemoodi olendid – rohukonnad. Mina polnud konna veel nii lähedalt näinud, käes hoidmisest rääkimata. Minu koduõuel Vabaduse puiesteel konnasid polnud ja Pääsküla rappa mu rännakud veel ei ulatunud. Ei oleks ma ka nüüd julenud seda loomakest kinni püüda ja kätte võtta, kui Tiia poleks ees teinud. Selles eas tüdrukud on poistest hoopis küpsemad ja ka Tiia oli minust hoopis targem. Ja ta näitas mulle üht vinget trikki! Võttis õlekõrre, torkas selle konna tagakehas olevasse augukesse ja hakkas puhuma. Konn läks suureks ja ümmarguseks. Mina tegin oma konnaga samamoodi. Ilus suvepäev oli. Tänapäeval ei tohi jõnglased mõistagi enam niimoodi toimida, sest nüüd on rohukonn looduskaitse all ja üldse.

Lähemat tutvust tegin nõlvaga mõned aastad hiljem, 1950-ndate lõpus. Siis käisin sõpradega või ka üksinda mitmeid kordi „mustakal“ hulkumas. Avastasime radasid, mida mööda üles või alla ronida, teadsime allikapaiku. Sõber Toivo noppis maast mingeid taimi, pistis suhu ja sõi ära, mina tema järel. Need olid jänesekapsad ja nende hapukas maitse tuleb nüüdki suhu. Muidugi ronisime ka vana puust suusahüppetorni otsa, ehkki see oli juba lagunemas ja sinna minemine rangelt keelatud. Mõned trepiastmed olid läbi mädanenud või hoopis puudu, aga kes siis oma hirmu tunnistada julges. Glehni loss seisis tollal veel varemetes, kuid meiesugustele kutsikatele need varemed meeldisid – just siin oli vinge kulli mängida. Alles pärast seda, kui keegi ühest teisest poistekambast seal kukkus ja mõned luud murdis, lõpetasime meiegi oma hulljulged turnimised. Üks mälestus veel: neli poissi seisab nõlval ja pissib võidu, et kelle kaar kõige kaugemale küünib. Võitja ei saa midagi peale võidu.

Talvine kohtumispaik oli teadagi „vanakas“. Poole sajandi eest oli see üksjagu järsem kui praegu ja ega igaüks julenudki sealt kohemaid suuskadega alla sõita. Sõita siiski tuli, sest pealtnägijaid oli palju – kenal talvepäeval kogunes „vanakale“ suisa sadu suusatajaid. Oli ka teisi allakihutamispaiku, näiteks „hundikas“, mille allosas oli hüpe ja selle järel sügav kauss; selle kausi ülaserva kaunistas murtud suusaotste rida.

Hoopis hiljem, kui suusatamine mind enam ei paelunud, sai koos heade kaaslastega mõnelgi korral mindud Mustamäe nõlvale veini jooma. Pole ju sugugi ükstapuha, kellega ja kuskohas sa seda teed. Ent paaril korral olen sinna läinud ka üksinda, ilma veinita ja mõistmata ka ise, miks. On lihtsalt vaja olnud.

Kui ma vaatan, kuidas poisid
võidu kaugust pissivad,
ohkan vanaissina:
„Minagi kord nõnda võisin…“

Künkast alla poisiklutte
riburada vuhises,
mis kõik mööda tuhises –
ei saa mitte enam kätte.

Kõrged nõlvad, kaldaveerud
laugemateks vajunud,
lumepilve hajunud
on mu enda kaared-keerud.

Iga tung ja iga tõmme
aegamisi kuhtumas,
igavik on juhtumas
sellel otsatumal nõmmel.

Vladislav Koržets,
Nõmme elanik aastast 1953

Mine Üles
Inline
Inline