-Vladislav Koržets | Foto: Ave Maria Mõistlik/Wikipedia

Tša-tša-tšaa!

Koržetsi kolumn/Nõmme Leht nr.02

1960-ndate alguses peeti oluliseks, et noored inimesed õpiksid kenasti tantsima ja koolides hakati korraldama peotantsukursusi. Mina tegin läbi lausa kahed: esimese kuuendas klassis, kui käisin 27. koolis (praeguses Rahumäe põhikoolis) ja teised kaheksandas, kui olin viidud õppima Mustamäele 44. keskkooli. Õpetajad olid suurepärased. Ei mäleta küll enam, kummal kursusel just, kuid ühtedel neist õpetas meid lausa maestro Ants Tael isiklikult koos oma abikaasa Mallega. Tangogi tuli lõpuks jalgadesse. Tantsuoskuse omaks saamise kõrval oli üks väga oluline kogemus see, et klassiõed ei olnud äkki enam lihtsalt plikad, vaid kummalised olendid, kellest mõni miskipärast värises, kui surusid ta enese vastu just nii tugevasti, nagu tantsuõpetaja seda nõudis.

Aktselerant (nooruk, kel algab puberteet oluliselt varem kui tema eakaaslastel – toim) nagu ma olin, läksin juba 14-15-aastasena vahel Nõmme kultuurimajja tantsuõhtule. Selleks tuli tingimata pesta puhtaks pea ja ainuke nailonsärk. Tuli pressida püksid – viigid pidid olema kui kulda. Hipiaeg oli veel tulemata ja moes oli härrasmehelik elegants. Poeülikondades elegantsi nappis, aga peenemad poisid kandsid tollal rätsepaülikondasid – erinevus oli kaugelt näha. Minagi lasin endale juba enne 16. sünnipäeva rätsepaülikonna õmmelda – tänu elu esimesele honorarile, mille sain rolli eest „Viini postmargis“. Vestiga ja puha. Ja kingad ostsin ka: rootsi omad, kaubamärgiks „Tre Kronor“, maksid 35 rubla. Hull hind tolle aja kohta, aga vaid nii kõrge hinna tõttu neid mingil ajal poes saada oligi. Väga ilusad ja ütlemata mugavad, neid meenutades muutun nüüdki veel härdaks.

Niisiis olin lõpuks varustatud nagu esimese järgu tantsulõvi – mine, mees, ja murra! Aga ega ülikond ja simmikingad iseendast veel piigasid ära võlu, lõvile on ka lõvi südant vaja. Mina kartsin, et võin korvi saada. Need tüdrukud olid ju kõik n i i tüdrukud, nii kauged ja kättesaamatud ja enamik minust ka kogenumad ja vanemad, mõni vist lausa 20-aastane. Nii tammusingi enamuse õhtust ukseaugus, kuulasin Horre Zeigeri bigbändi – või kes just sel õhtul mängis -, kimusin fuajees suitsu ja selgitasin mõnele samasugusele tammujale varatargalt, et Sigmund Freudi järgi pole tantsimine tegelikult mitte midagi muud kui sugutungi lihtlabane sublimatsioon.

Enne tantsuõhtu lõppu võtsin end siiski reeglina kokku ja tegin ka paar-kolm tantsu ning koju kõmpides lubasin endale, et järgmine kord sööstan kohe peo alguses tantsupõrandale, sest vaid siis võib sellest ka midagi enamat tulla. Aga järgmine kord läks kõik samamoodi…

Hoopis teiseks muutus lugu siis, kui hakkasin peol käima koos kergejalgse Aunega, kellega olime üksjagu armunud. Siis purskusid kõik sambad, rumbad, tangod ja tšatšad meist fontäänina tantsupõrandale ja meid mässis enesesse sulaselge tantsurõõm, igasuguse sublimatsioonita.

Millest ma ei rääkinud? Näiteks sellest, et kultuurimaja nurga taga või siis kemmergus löödi miskipärast ninasid veriseks, kusjuures vahel tegid seda ka noored neiud. Ja sellest, et korralik sõõm piiritusveini viis minugi jalad julgemalt üle põranda nende kaunite, lummavate ja hirmuäratavate olendite poole, kes seal nii malbetena ootasid. Aga see aeg sai läbi, sest uksele koputas – või mis koputas, lausa kloppis – rock. Kõik muutus! Ei paremaks ega halvemaks, kuid ikkagi muutus.

Loo lõppu panen ühe luuletuse. Ärge otsige ülearu, et mis on selle mõte, sest luuletamine võib vahel olla just niisama mõttetu asi nagu tantsimine.

Totsid tulid tantsule,
mehepojad sansule,
terakene taskusse,
pisarake plaskusse.

Lauludega laiati,
tuhvlid jalas tuiati,
nuiadega nuiati,
ruiati ja oiati.

Nahad läksid turule,
talutütred murule,
vihmaussid mättasse,
pulgad päikserattasse.

Pillidega pilliti,
hulludega hullati,
pullidega pulliti,
tollipulki tolliti.

Läbi elu tantsides,
aina elegantsides,
tša-tša-tšaa ja rudiralla
piruett parketi alla.

Vladislav Koržets,
Nõmme elanik aastast 1953

Märksõnad:

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

*

Loe ka (Koržetsi kolumn)

Päike, õhk ja vesi

Lööklause „Päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi!“ tuli käibele…

Kräunuv Nõmme

Olin kuuene või seitsmene, kui käisin üksinda kinos „Võit“ pühapäevasel lasteseansil, koduteel…

Nõmme nõlval

Ma ei oska hinnata, kas neid asju, mis teevad Nõmme elanikest nõmmekad,…

Mine Üles
Inline
Inline